Eestikeelne Piibel 1997
10Joonatan sõbrustab kuningas Aleksandriga Aastal sada kuuskümmend tuli Aleksander, Antiohhos Epifanesepoeg, ja vallutas Ptolemaisi. Ta võeti vastu ja ta valitses seal
kuningana.
Kui kuningas Demeetrios seda kuulis, siis ta kogus väga suure
sõjaväe ja läks sõtta tema vastu.
Ja Demeetrios saatis Joonatanile kirju leplike sõnadega, et teda
austada.
Sest ta mõtles: „Ruttame temaga rahu tegema, enne kui tema seda
teeb Aleksandriga meie vastu!
Sest kindlasti meenutab ta kõike seda kurja, mida oleme teinud
temale, tema vendadele ja tema rahvale.”
Ta andis temale loa koguda sõjaväge, muretseda sõjariistu ja
olla tema liitlane. Ja ta käskis anda temale need pantvangid, kes
kindluses olid.
Joonatan läks siis Jeruusalemma ja luges kirja kogu rahva ning
kindluses olijate kuuldes.
Need aga hakkasid väga kartma, kui nad kuulsid, et kuningas
oli temale loa andnud sõjaväe kogumiseks.
Kindluses olijad loovutasid siis pantvangid Joonatanile ja tema
andis nad nende vanemaile.
Joonatan asus nüüd Jeruusalemma elama ning hakkas linna ehitama
ja taastama.
Ta käskis töömehi ehitada müürid neljakandilistest kividest
ning muuta Siioni mägi ümberringi kindluseks. Ja nad tegid nõnda.
Siis need muulased, kes olid neis kindlustes, mis Bakhides oli
ehitanud, põgenesid,
igaüks jättis oma asupaiga ja läks oma maale.
Ainult Beet-Suuri jäid mõned, kes olid hüljanud Seaduse ja
korraldused, sest see oli neile pelgulinnaks.
Kui kuningas Aleksander kuulis lubadustest, mis Demeetrios Joonatanile
oli andnud, ja kui temale jutustati neist võitlustest ja
kangelastegudest, mida Joonatan ja tema vennad olid teinud,
nõndasamuti raskustest, mis neil olid olnud,
siis ta ütles: „Teist niisugust meest me ei leia. Tehkem tema
nüüd meie sõbraks ja liitlaseks!”
Ja ta kirjutas kirju ning saatis need temale. Sõnastus oli
niisugune:
„Kuningas Aleksander tervitab vend Joonatani!
Meie oleme sinust kuulnud, et oled väga vapper mees ja väärt
olema meie sõber.
Ja nüüd me seame su täna sinu rahvale ülempreestriks ja sind
hüütakse kuninga sõbraks,” - ühtlasi saatis ta temale purpurmantli ja
kuldkrooni - „ole meiega ühes nõus ja pea meiega sõprust!”
Joonatan pani püha kuue selga saja kuuekümnenda aasta
seitsmendal kuul, lehtmajadepühal. Ja ta kogus sõjaväge ning hankis
palju sõjariistu.
Demeetriose kiri Joonatanile Kui Demeetrios neist asjust kuulis, siis ta jäi murelikuks ja
ütles:
„Miks lasksime sündida, et Aleksander meist ette jõudis,
sõlmides sõpruse juutidega enesele toeks?
Minagi tahan neile kirjutada nende ergutamiseks ülendamistest ja
kingitustest, et nad oleksid mulle abiks.”
Ja ta saatis neile kirja niisuguses sõnastuses: „Kuningas
Demeetrios tervitab juudi rahvast!
Et te olete pidanud meiega tehtud lepinguid ja olete jäänud meiega
sõprusesse ega ole ühinenud meie vaenlastega, sellest oleme rõõmuga
kuulnud.
Jääge nüüd edaspidigi selle juurde, et olete meile truud, siis me
tasume teile selle hea eest, mida te meile teete!
Me lubame teile rohkeid soodustusi ja teeme kingitusi.
Nüüd ma kuulutan teid priiks ning vabastan kõik juudid
lõivudest, soola- ja kroonimaksust.
Ka kolmandikust seemneviljast ja poolest puuviljast, mis mul on
õigus saada, ma loobun tänasest päevast alates. Enam ei võeta seda
Juudamaalt ja kolmest selle juurde kuuluvast piirkonnast, Samaariast ja
Galileast, tänasest päevast alates igavesti.
Jeruusalemm koos piirkonnaga olgu püha ja maksuvaba, mis puutub
kümnisesse ja tollirahasse!
Ma loobun õigusest Jeruusalemma kindlusele ja loovutan selle
ülempreestrile, et ta paneks sinna mehed, keda ta valib seda
kaitsma.
Kõik juudid, kes Juudamaalt on vangi viidud kuhugi minu
kuningriiki, lasen ma vabaks ilma lunata. Keegi ei tohi neid
maksustada, ka mitte nende loomade eest!
Kõik pühad, hingamispäevad, noorkuupühad ja muud
kindlaksmääratud päevad, nõndasamuti kolm päeva pärast püha - kõik
need päevad olgu tolli- ja maksuvabad kõigile juutidele, kes minu
kuningriigis on!
Mitte kellelgi ärgu siis olgu meelevalda neilt midagi nõuda ja
neid koormata, ükskõik missugune põhjus ka on!
Ja kuninga sõjaväe tarvis kirjutatagu üles juutide hulgast
kolmkümmend tuhat meest ja neile antagu moona, nagu seda antakse
kõigile kuninga väeosadele!
Osa neist paigutatagu kuninga suurtesse kindlustesse ja osa
neist seatagu kuningriigi usaldusameteisse! Nende ülemad ja pealikud
võetagu nende endi hulgast! Nad elagu oma seaduste järgi, nõnda
nagu kuningas on määranud ka Juudamaal!
Need kolm maakonda, mis Samaaria alast on liidetud
Juudamaaga, ühendatagu Juudamaaga nõnda, et neid arvestatakse alluvaks
ühele, ja nad ei
tarvitse kuulata muud võimu kui ülempreestrit!
Ptolemaisi linna koos selle juurde kuuluvaga annan ma kingituseks
Jeruusalemma pühamule, pühamu vajalike kulutuste katteks.
Mina ise annan igal aastal viisteist tuhat seeklit hõbedat
kuninga tuludest, võetud selleks kohastest paikadest.
Ja kõik muu, mis on maksmata jäänud eelmistel
aastatel, tuleb nüüdsest peale anda templiteenistuse tarvis.
Aga peale selle veel viis tuhat seeklit hõbedat, mis võeti
pühamu varadest, iga-aastastest tuludest, seegi jäetakse, sest see
kuulub teenistust toimetavaile preestreile.
Igaüks, kes iganes põgeneb Jeruusalemma templisse või kogu
selle piirkonda ja kellel on võlg kuningale või mõni muu süü, olgu
karistusest vaba, nõndasamuti kõik tema omand minu kuningriigis!
Ja pühamu ehitus- ning uuendustöö kulud makstakse kuninga
tuludest.
Ka Jeruusalemma müüride ehitamiseks ja selle ümberringi
kindlustamiseks vajalikud kulud makstakse kuninga tuludest, nõnda ka
teiste linnade müüride ehitamine Juudamaal.”
Joonatan lükkab tagasi Demeetriose pakkumise Aga kui Joonatan ja rahvas kuulsid neid sõnu, siis nad ei
uskunud neid ega võtnud vastu, sest neil oli meeles see suur kuritegu,
mida kuningas Iisraelis oli teinud, ja kui väga ta neid oli rõhunud.
Nad pidasid paremaks hoida Aleksandri poole, sest tema oli
esimesena rahu pakkunud, ja nad olid kogu aja olnud tema liitlased.
Kuningas Aleksander kogus suure sõjaväe ning lõi leeri üles
Demeetriose vastu.
Ja mõlemad kuningad läksid kokku tapluseks. Demeetriose leer
põgenes ja Aleksander ajas teda taga ning sai võidu nende üle.
Ta jätkas ägedat võitlust kuni päikeseloojakuni, ja Demeetrios
langes sel päeval.
Aleksandri abielu Kleopatraga Aleksander läkitas siis saadikud Egiptuse kuninga Ptolemaiose
juurde viima niisuguseid sõnumeid:
„Mina olen nüüd tagasi tulnud oma kuningriiki, istun oma isade
aujärjel ja olen võtnud valitsuse enda kätte. Ma olen võitnud
Demeetriose ja taas võtnud oma valdusesse meie maa.
Ma läksin temaga kokku lahingus ja me hävitasime tema enese
ja tema leeri ning istusime tema kuninglikule aujärjele.
Tehkem nüüd teineteisega sõprust: sina anna oma tütar mulle
naiseks, siis saan ma sinu väimeheks ning annan sinule ja temale
kingitusi, mis on sinu väärilised!”
Kuningas Ptolemaios vastas, üteldes: „Õnnelik on see päev, mil
sa oled
tagasi tulnud oma isade maale ja oled istunud nende kuningriigi
aujärjele.
Ja nüüd ma teen, nagu sa oled kirjutanud. Aga tule minuga
kohtuma Ptolemaisi linna, et näeksime teineteist! Siis ma võtan sinu
väimeheks, nagu sa oled soovinud.”
Ptolemaios tuli siis Egiptusest, tema ise ja tema tütar
Kleopatra, ja saabus Ptolemaisi linna aastal sada kuuskümmend kaks.
Ja kuningas Aleksander kohtas teda seal. Ja tema andis oma tütre
Kleopatra temale ning tegi temale Ptolemaisis pulmad suure toredusega,
nagu kuningail on kombeks.
Aleksander austab Joonatani Ja kuningas Aleksander kirjutas Joonatanile, et ta tuleks temaga
kohtuma.
Ta läks siis Ptolemaisi suure toredusega ja kohtas mõlemat
kuningat. Ta andis neile ja nende sõpradele hõbedat ja kulda ja palju
kingitusi ning leidis nende silmis armu.
Tema vastu kogunes nüüd nurjatuid mehi Iisraelist, Seadusest
taganenud mehi, teda süüdistama. Kuningas aga ei võtnud neid kuulda.
Kuningas käskis võtta Joonatanilt tema oma riided ning
panna talle selga purpurmantli. Ja nõnda tehti.
Kuningas pani ta enese kõrvale istuma ning ütles oma
vürstidele: „Minge koos temaga linna keskele ja kuulutage, et ükski
ärgu süüdistagu teda mingisugusel põhjusel ja ükski ärgu tülitagu teda
mingi asjaga!”
Ja sündis, kui süüdistajad nägid tema austamist, nõnda nagu
kuulutati, ja et ta oli riietatud purpurisse, et nad kõik siis
põgenesid.
Kuningas austas teda veelgi rohkem, kirjutas ta oma
parimate sõprade nimekirja ning pani väejuhiks ja asehalduriks.
Joonatan läks tagasi Jeruusalemma rahu ja rõõmuga.
Joonatan ja Demeetrios II Aastal sada kuuskümmend viis tuli Demeetrios, Demeetriose poeg,
Kreetalt oma isade maale.
Sellest kuuldes jäi kuningas Aleksander väga murelikuks ja
läks tagasi Antiookiasse.
Demeetrios pani jälle ametisse Apollooniose, Koile-Süüria
asehalduri, kes kogus suure sõjaväe, lõi leeri üles Jamniasse ja
läkitas ülempreester Joonatanile sõnumi:
„Sina oled ainus, kes meile vastu hakkab. Mina olen nüüd sinu
pärast saanud naeru- ja pilkealuseks. Miks sa tahad meiega jõudu katsuda
mäestikus?
Kui sa nüüd loodad oma sõjaväe peale, siis tule meie juurde alla
lagendikule! Seal võime teineteisega jõudu katsuda, sest minuga on
linnade sõjajõud.
Küsi ja õpi tundma, kes olen mina ja kes on need teised, kes
meid aitavad, siis vastatakse sulle: ei ole teie jalgel peatust meie
ees, sest kaks korda on sinu isad põgenema aetud nende enda maal!
Ega nüüd sinagi suuda vastu seista ratsaväele ja nii suurele sõjaväele
lagendikul, kus ei ole kaljut ega kivi ega paika, kuhu põgeneda!”
Aga kui Joonatan kuulis Apollooniose sõnu, siis oli ta
hingelt vapustatud ja, valides kümme tuhat meest, läks
Jeruusalemmast välja. Tema vend Siimon tuli temale vastu, et teda aidata.
Ta lõi leeri üles Joppe alla, aga linnas olijad ei lasknud teda
sisse, sest Apollooniosel oli Joppes linnavägi. Siis nad ründasid seda.
Linnas olijad avasid siis kartuse pärast väravad ja Joonatan vallutas
Joppe.
Kui Apolloonios sellest kuulda sai, siis ta seadis võitlusvalmis
kolm tuhat ratsameest ja palju jalaväge ning läks Asdodi poole, nagu
tahaks ta sellest läbi minna, läks aga ühtlasi ka lagendikule, sest
temal oli palju ratsaväge, kelle peale ta lootis.
Joonatan aga jälgis teda kuni Asdodini ja seal läksid leerid
kokku tapluseks.
Aga Apolloonios oli salaja jätnud tuhat ratsanikku nende selja
taha.
Kuid Joonatan sai teada, et tema selja taga olid varitsejad.
Need piirasid nüüd sisse tema leeri ja ambusid nooli rahva peale
hommikust õhtuni.
Ent rahvas jäi paigale, nõnda nagu Joonatan oli käskinud, ja
vaenlase hobused väsisid.
Nüüd tõi Siimon oma väeosa välja ja ründas jalaväe rinnet, sest
ratsavägi oli juba jõuetu. Ja vaenlane purustati ning ta põgenes.
Aga ratsavägi hajus lagendikule ja nad põgenesid Asdodisse ning
läksid Beet-Daagonisse, oma ebajumala templisse, et endid päästa.
Joonatan põletas Asdodi ja selle ümberkaudsed linnad ning
võttis neist sõjasaaki. Ka Daagoni templi ja need, kes sinna olid
põgenenud, põletas ta tulega.
Mõõga läbi langenuid ning põletatuid oli ligi kaheksa tuhat
meest.
Siis läks Joonatan sealt teele ja lõi leeri üles Askeloni alla.
Ja linnas olijad tulid välja temale vastu suurte austusavaldustega.
Siis Joonatan ja need, kes olid koos temaga, pöördusid
rikkaliku saagiga tagasi Jeruusalemma.
Kui kuningas Aleksander nendest sündmustest kuulis, siis ta
austas Joonatani veelgi rohkem.
Ta saatis temale kuldpandla, nagu on viisiks anda kuninga
sugulastele. Ja ta andis temale pärisosaks Ekroni ning kõik selle
alad.