Eestikeelne Piibel 1997
20Tuhandeaastasest rahuriigist Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügavikuvõti ja suured ahelad käes.
Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on
Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks
ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning
pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni
need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks
ajaks lahti lastama.
Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus
anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha
raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja
kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud
võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid
ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat.
Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat
said täis.See on esimene ülestõusmine.
Õnnis ja püha on see, kes saab osa esimesest
ülestõusmisest; nende üle ei ole teisel surmal meelevalda, vaid
nad on Jumala ja Kristuse preestrid ning valitsevad koos temaga
kuningatena tuhat aastat.
Lõplikust võidust saatana üle Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti
oma vanglast
ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas
nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu
mereliiv.
Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade
leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb
nad ära.
Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve, kus on ka
metsaline ja valeprohvet; ning neid piinatakse päevad ja ööd
igavesest ajast igavesti.
Viimsest kohtust Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel
istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei
leidunud aset.
Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni
ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on
eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas
raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.
Ja meri andis tagasi oma surnud ning
surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning
igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi.
Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine
surm - tulejärv.
Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see
visati tulejärve.