Eestikeelne Piibel 1997
5Kristlikust lootusest Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, onmeil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,
sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda
taevasesse eluasemesse,
et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all,
sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt
rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud
meile käsirahaks Vaimu.
Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme
ihus, oleme eemal Issanda juurest;
sest me käime usus, mitte nägemises,
ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla
ihust ja viibida Issanda juures.
Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme
siis kodus või võõrsil,
sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje
ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu
head või halba.
Apostliametist Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda
inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan
ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik.
Me ei hakka end taas teile soovitama, vaid anname teile
alust kiidelda meist, et teil oleks midagi öelda nende vastu,
kes võivad kiidelda sellega, mis on silma ees, ent mitte sellega, mis
on südames.
Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale,
kui oleme selge aruga, siis teile.
Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda:
kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam
enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.
Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse
poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis
nüüd me ei tunne teda enam nõnda.
Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu,
vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse
läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti;
kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega
ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse
lepitussõna.
Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise
julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid
lepitada Jumalaga!
Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei
teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.