Eestikeelne Piibel 1997
5Olovernes nõuab teateid juutide kohta Kui Olovernesele, Assuri sõjaväe ülempealikule, kuulutati, et Iisraeli lapsed valmistuvad sõjaks ja on sulgenud läbipääsud mäestikus, on kindlustanud kõik kõrged mäetipud ja on teinud tõkkeid tasandike peale,siis ta vihastas väga ja kutsus kõik Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ja kõik maavalitsejad rannikult
ning ütles neile: „Ütelge nüüd mulle, te Kaanani pojad, mis rahvas see on, kes asub mäestikus, ja missugused on need linnad, kus nad elavad, kui suur on nende sõjavägi, kust tuleb nende jõud ja vägevus, kes on pandud neile kuningaks, nende sõjaväe juhiks,
ja mispärast nad on tõrkunud minule vastu tulemast, tehes teisiti kui kõik teised rahvad läänes?”
Ahior hoiatab Olovernest Siis kostis temale Ahior, kõigi ammonlaste juht: „Kuulgu nüüd mu isand sõna oma sulase suust, siis kuulutan ma sinule tõtt selle rahva kohta, kes elab sinu lähedal selles mäestikus, ja valet ei tule sinu sulase suust.
See rahvas põlvneb kaldealastest
ja varem elasid nad Mesopotaamias. Kuna nad ei tahtnud käia oma vanemate jumalate järel, kes kaldealaste maal olid,
siis nad lahkusid oma vanemate teelt ja kummardasid taeva Jumalat, seda Jumalat, keda nad olid tundma õppinud. Kui nad ära aeti kaldealaste jumalate palge eest, siis nad põgenesid Mesopotaamiasse ja elasid seal kaua aega.
Siis nende Jumal käskis neil lahkuda oma asupaigast võõrsil ja minna Kaananimaale. Seal nad siis elasid ja soetasid endale rikkalikult kulda ja hõbedat ning väga palju karja.
Siis nad läksid alla Egiptusesse, sest Kaananimaale tuli nälg, ja asusid seal niikaua, kui neile elatist leidus. Nad siginesid seal suureks hulgaks ja nende sugu oli arvamata suur.
Aga Egiptuse kuningas tõusis nende vastu: neid peteti telliskiviteoga, neid rõhuti ja nad tehti orjadeks.
Siis nad kisendasid oma Jumala poole ja tema lõi kogu Egiptusemaad nuhtlustega, mille vastu ei olnud ravi. Seejärel ajasid egiptlased nad eneste juurest ära.
Jumal kuivatas siis nende ees Punase mere
ja viis nad teele Siinaisse ja Kaades-Barneasse. Nad ajasid ära kõik, kes elasid kõrbes,
asusid elama emorlaste maale ja hävitasid oma sõjaväega kõik hesbonlased. Siis nad läksid üle Jordani ja võtsid oma valdusesse kogu mäestiku.
Ja nad ajasid eneste eest ära kaananlased, perislased, jebuuslased, sekemlased ja kõik girgaaslased ning elasid seal kaua aega.
Niikaua kui nad pattu ei teinud oma Jumala ees, oli neil hea põli. Sest nendega on Jumal, kes vihkab ülekohut.
Aga kui nad lahkusid teelt, mille tema neile oli määranud, siis neid hukati hulganisti paljudes sõdades ja viidi vangi võõrale maale, nende Jumala tempel tehti maatasa ja vaenlased vallutasid nende linnad.
Nüüd, olles jälle pöördunud oma Jumala poole, on nad tagasi tulnud võõrsilt, kuhu nad olid pillutatud, ja on võtnud oma valdusesse Jeruusalemma, kus on nende pühamu, ja on asunud elama mäestikku, sest see oli tühi.
Ja nüüd, valitseja ja isand! Kui selle rahva seas on pattu ja nad eksivad oma Jumala vastu ning meie näeme, mis neile komistuseks saab, siis lähme üles ja sõdime nende vastu.
Aga kui nende rahva seas ei ole midagi laiduväärset, siis mu isand mingu neist mööda, et nende Issand ja nende Jumal ei hakkaks neid kaitsma ja meie ei jääks kogu maailma naerualuseks.”
Ja sündis, kui Ahior oli lõpetanud nende sõnade kõnelemise, et nurises kogu rahvas, kes oli ümber telgi ja ümberringi. Olovernese suured isandad ning kõik ranniku ja Moabi elanikud ütlesid, et ta tuleb tükkideks raiuda:
„Sest meie ei karda Iisraeli lapsi. Jah, vaata, see on rahvas, kellel ei ole jõudu ega vägevust tugevaks tapluseks.
Seepärast lähme üles, ja nad on parajaks palaks kogu sinu sõjaväele, valitseja Olovernes!”