Eestikeelne Piibel 1997
6Iiob teeb etteheiteid oma sõpradele Siis vastas Iiob ja ütles:„Kui ometi mu meelehärm saaks vaetud ja mu õnnetus oleks pandud vaekaussidele.
Tõesti, see oleks nüüd raskem kui mereliiv. Seepärast on mu sõnadki tormakad.
Sest minus on Kõigevägevama nooled, mu vaim joob nende mürki. Jumala hirmutamised on rivistunud mu vastu.
Kas metseesel kisendab noore rohu peal või ammub härg oma sulbi juures?
Kas magedat süüakse ilma soolata või on siis maitset kassinaeri limal?
Mu hing tõrgub neid puudutamast, need on mulle nagu rüvetatud roog.
Oh, et ometi mu palve täide läheks ja Jumal annaks, mida soovin!
Otsustaks ometi Jumal mind murda, sirutaks oma käe ja lõikaks katki mu elulõnga,
siis oleks mul veel troostigi: ma hüppaksin rõõmu pärast isegi armutus valus, sest ma ei ole salanud Püha sõnu.
Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?
Ons mu tugevus nagu kivide tugevus või ons mu ihu vaskne?
Tõesti, mul enesel ei ole abi ja pääsemine on mu juurest peletatud.
Kes põlgab sõbra sõprust, see loobub Kõigevägevama kartusest.
Mu vennad on petlikud nagu jõgi, otsekui kuivaks valguvad jõesängid,
mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu;
veevaeseks jäädes need vaikivad, kuumuses kaovad oma asemelt.
Karavanid põikavad teelt kõrvale, lähevad kõrbe ja hukkuvad.
Teema karavanid heidavad pilke, Seeba teekäijad loodavad nende peale:
oma lootuses nad jäävad häbisse, sinna jõudes nad pettuvad.
Seesuguseiks olete nüüd saanud: te näete kohutavat asja ja kardate.
Kas ma olen öelnud: „Andke mulle kingitusi!” või: „Makske oma varandusest minu eest,
päästke mind vaenlase võimusest ja lunastage mind vägivallategijate käest!”?
Õpetage mind, siis ma vaikin! Tehke mulle selgeks, milles olen eksinud!
Otsekohesed sõnad ei olekski kibedad. Aga mis tähendus on teie noomimisel?
On teil kavatsus mu sõnu laita? Kas meeltheitja kõne peaks olema nagu tuul?
Te heidate liisku isegi vaeslapse pärast ja müüte maha oma sõbra.
Aga nüüd vaadake mu peale! Ma tõesti ei valeta teile näkku!
Jätke ometi järele, et ei sünniks ülekohut! Jah, jätke järele, sest veel on mul selles asjas õigus!
Ons mu keelel ülekohut? Või ei taipa mu suulagi, mis on õnnetus?