2BEELKui kuningas Astüages oli ära võetud oma vanemate juurde, siis
võttis pärslane Koores üle tema kuningriigi.
Taaniel oli kuninga usaldusmees ja rohkem austatud kui kõik selle
sõbrad.
Paabeli rahval oli ebajumal, Beel nimi, ja selle jaoks tarvitati
iga päev kaksteist vakka nisujahu, nelikümmend lammast ja
kuus mõõtu veini.
Kuningas austas Beeli ja läks iga päev teda kummardama. Taaniel
kummardas aga oma Jumalat.
Siis küsis kuningas temalt: „Miks sina ei kummarda Beeli?”
Tema vastas: „Sellepärast, et mina ei austa kätega tehtud ebajumalaid,
vaid austan elavat Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ning kellel on
võim kõige elava üle.”
Siis ütles kuningas talle: „Kas sina ei pea Beeli elavaks
jumalaks? Kas sa ei näe, kui palju ta iga päev sööb ja joob?”
Aga Taaniel vastas naeratades: „Ära lase ennast petta, kuningas!
Sest tegelikult on ta seest savist, väljast aga
vasest. Ta ei ole iialgi söönud ega joonud.”
Nüüd kuningas vihastas, kutsus Beeli preestrid ja ütles neile:
„Kui te mulle ei ütle, kes selle toidukuhja ära sööb, siis te peate
surema! Kui te aga näitate, et Beel selle ära sööb, siis peab Taaniel
surema, sest ta on Beeli teotanud.”
Taaniel aga ütles kuningale: „Sündigu sinu sõna järgi!” Beeli
preestreid oli seitsekümmend, peale nende veel naised ja lapsed.
Kuningas läks koos Taanieliga Beeli kotta.
Siis ütlesid Beeli preestrid: „Vaata, meie läheme välja, aga
sina, kuningas, aseta road ja pane kotta vein, mille sa oled seganud,
sule
uks ja pitseeri see oma pitserisõrmusega. Ja kui sa hommikul tulles
leiad, et Beel ei ole kõike ära söönud, siis kas sureme meie või sureb Taaniel,
kes meie peale on valetanud.”
Aga nad ise ei hoolinud sellest, sest nad olid teinud laua
alla salakäigu, mille kaudu nad alati sisse tulid ja ära sõid, mis
seal oli.
Ja sündis, kui nad olid välja läinud, et kuningas pani Beelile
road ette.
Siis andis Taaniel oma teenritele käsu ja need tõid tuhka ning
puistasid seda kogu templisse ainult kuninga nähes. Välja
minnes sulgesid nad ukse ning pitseerisid selle kuninga
pitserisõrmusega. Seejärel läksid nad ära.
Öösel tulid aga preestrid oma harjumuse kohaselt koos naiste ja
lastega ning sõid ja jõid kõik ära.
Varahommikul tuli sinna kuningas koos Taanieliga.
Kuningas küsis: „Taaniel, kas pitserid on terved?” Tema vastas:
„On terved, kuningas.”
Kohe kui uksed avati, vaatas kuningas lauda ja
hüüdis valju häälega: „Suur oled sina, Beel! Sinu juures ei ole
vähimatki pettust!”
Aga Taaniel naeris ja hoidis kuningat sisse minemast ning ütles:
„Vaata ometi põrandat ja tunnista, kelle jäljed need on!”
Kuningas ütles: „Ma näen meeste ja naiste ja laste jälgi.”
Siis kuningas vihastas ning laskis kinni võtta preestrid ja nende
naised ja lapsed. Need näitasid temale salauksi, kust nad olid
sisse läinud ja ära söönud selle, mis laua peal oli.
Nüüd laskis kuningas nad surmata ja andis Beeli Taanieli
meelevalda. Tema hävitas selle ning selle pühamu.
LOHEMADUOli ka üks suur lohemadu ja Paabeli rahvas austas teda.
Kuningas ütles Taanielile: „Kas sina saad ütelda, et
see ei ole elav Jumal? Austa siis teda!”
Aga Taaniel vastas: „Mina austan Issandat, oma Jumalat, sest
tema on elav Jumal! Sina, kuningas, anna mulle meelevald, siis ma
tapan selle lohemao ilma mõõga ja sauata!”
Siis ütles kuningas: „Ma annan sulle selle.”
Taaniel võttis pigi, rasva ja karvu, keetis need kokku
ja tegi sellest leibu ning pani need lohemaole suhu. Kui lohemadu
oli söönud, läks ta lõhki. Ja Taaniel ütles: „Vaadake, keda te
olete austanud!”
Kui Paabeli inimesed seda kuulsid, vihastasid nad
väga ja ühinesid kuninga vastu ning ütlesid: „Kuningas on
hakanud juudiks. Ta on Beeli kukutanud, lohemao tapnud ja preestrid
hukanud.”
Tulnud kuninga juurde, ütlesid nad: „Anna Taaniel meie
kätte! Aga kui mitte, siis me tapame sinu ja sinu pere!”
Kui kuningas nägi, et nad tungivalt talle peale käisid, siis
andis ta
häda sunnil Taanieli nende kätte.
Aga nemad heitsid ta lõvide auku, kus ta oli kuus
päeva.
Selles augus oli seitse lõvi. Neile anti päevas kaks
inimest ja kaks lammast. Siis aga ei antud enam midagi, et nad
Taanieli ära sööksid.
Aga Juudamaal oli prohvet Habakuk. Tema oli keetnud leent ja
poetanud anumasse leiba ning oli minemas põllule, et viia seda
viljalõikajaile.
Aga Issanda ingel ütles Habakukile: „Vii toit, mis sul on,
Paabelisse Taanielile, kes on lõvide augus!”
Habakuk vastas: „Issand, mina ei ole Paabelit näinud ega
tea, kus see auk on.”
Siis Issanda ingel haaras kinni tema peast ja kandis teda
juukseid pidi, viies ta ühe hingetõmbega Paabelisse augu juurde.
Siis Habakuk hüüdis: „Taaniel, Taaniel! Võta vastu toit, mille
Jumal on sulle saatnud!”
Taaniel ütles siis: „Sina, Jumal, oled tõesti minu peale mõtelnud
ega ole maha jätnud neid, kes sind armastavad.”
Ja Taaniel tõusis ning sõi. Jumala ingel viis aga Habakuki
otsekohe tagasi tema kodukohta.
Seitsmendal päeval tuli kuningas Taanieli leinama. Kui ta
nüüd augu juurde tuli ja sisse vaatas, siis ennäe, Taaniel istus seal!
Kuningas hüüdis valju häälega: „Suur oled sina,
Issand, Taanieli Jumal, ei ole ühtki teist peale sinu!”
Siis ta laskis Taanieli välja tõmmata. Need aga, kes olid
tahtnud teda hukata, laskis ta auku heita. Ja tema nähes söödi need otsekohe
ära.
võttis pärslane Koores üle tema kuningriigi.
Taaniel oli kuninga usaldusmees ja rohkem austatud kui kõik selle
sõbrad.
Paabeli rahval oli ebajumal, Beel nimi, ja selle jaoks tarvitati
iga päev kaksteist vakka nisujahu, nelikümmend lammast ja
kuus mõõtu veini.
Kuningas austas Beeli ja läks iga päev teda kummardama. Taaniel
kummardas aga oma Jumalat.
Siis küsis kuningas temalt: „Miks sina ei kummarda Beeli?”
Tema vastas: „Sellepärast, et mina ei austa kätega tehtud ebajumalaid,
vaid austan elavat Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ning kellel on
võim kõige elava üle.”
Siis ütles kuningas talle: „Kas sina ei pea Beeli elavaks
jumalaks? Kas sa ei näe, kui palju ta iga päev sööb ja joob?”
Aga Taaniel vastas naeratades: „Ära lase ennast petta, kuningas!
Sest tegelikult on ta seest savist, väljast aga
vasest. Ta ei ole iialgi söönud ega joonud.”
Nüüd kuningas vihastas, kutsus Beeli preestrid ja ütles neile:
„Kui te mulle ei ütle, kes selle toidukuhja ära sööb, siis te peate
surema! Kui te aga näitate, et Beel selle ära sööb, siis peab Taaniel
surema, sest ta on Beeli teotanud.”
Taaniel aga ütles kuningale: „Sündigu sinu sõna järgi!” Beeli
preestreid oli seitsekümmend, peale nende veel naised ja lapsed.
Kuningas läks koos Taanieliga Beeli kotta.
Siis ütlesid Beeli preestrid: „Vaata, meie läheme välja, aga
sina, kuningas, aseta road ja pane kotta vein, mille sa oled seganud,
sule
uks ja pitseeri see oma pitserisõrmusega. Ja kui sa hommikul tulles
leiad, et Beel ei ole kõike ära söönud, siis kas sureme meie või sureb Taaniel,
kes meie peale on valetanud.”
Aga nad ise ei hoolinud sellest, sest nad olid teinud laua
alla salakäigu, mille kaudu nad alati sisse tulid ja ära sõid, mis
seal oli.
Ja sündis, kui nad olid välja läinud, et kuningas pani Beelile
road ette.
Siis andis Taaniel oma teenritele käsu ja need tõid tuhka ning
puistasid seda kogu templisse ainult kuninga nähes. Välja
minnes sulgesid nad ukse ning pitseerisid selle kuninga
pitserisõrmusega. Seejärel läksid nad ära.
Öösel tulid aga preestrid oma harjumuse kohaselt koos naiste ja
lastega ning sõid ja jõid kõik ära.
Varahommikul tuli sinna kuningas koos Taanieliga.
Kuningas küsis: „Taaniel, kas pitserid on terved?” Tema vastas:
„On terved, kuningas.”
Kohe kui uksed avati, vaatas kuningas lauda ja
hüüdis valju häälega: „Suur oled sina, Beel! Sinu juures ei ole
vähimatki pettust!”
Aga Taaniel naeris ja hoidis kuningat sisse minemast ning ütles:
„Vaata ometi põrandat ja tunnista, kelle jäljed need on!”
Kuningas ütles: „Ma näen meeste ja naiste ja laste jälgi.”
Siis kuningas vihastas ning laskis kinni võtta preestrid ja nende
naised ja lapsed. Need näitasid temale salauksi, kust nad olid
sisse läinud ja ära söönud selle, mis laua peal oli.
Nüüd laskis kuningas nad surmata ja andis Beeli Taanieli
meelevalda. Tema hävitas selle ning selle pühamu.
LOHEMADUOli ka üks suur lohemadu ja Paabeli rahvas austas teda.
Kuningas ütles Taanielile: „Kas sina saad ütelda, et
see ei ole elav Jumal? Austa siis teda!”
Aga Taaniel vastas: „Mina austan Issandat, oma Jumalat, sest
tema on elav Jumal! Sina, kuningas, anna mulle meelevald, siis ma
tapan selle lohemao ilma mõõga ja sauata!”
Siis ütles kuningas: „Ma annan sulle selle.”
Taaniel võttis pigi, rasva ja karvu, keetis need kokku
ja tegi sellest leibu ning pani need lohemaole suhu. Kui lohemadu
oli söönud, läks ta lõhki. Ja Taaniel ütles: „Vaadake, keda te
olete austanud!”
Kui Paabeli inimesed seda kuulsid, vihastasid nad
väga ja ühinesid kuninga vastu ning ütlesid: „Kuningas on
hakanud juudiks. Ta on Beeli kukutanud, lohemao tapnud ja preestrid
hukanud.”
Tulnud kuninga juurde, ütlesid nad: „Anna Taaniel meie
kätte! Aga kui mitte, siis me tapame sinu ja sinu pere!”
Kui kuningas nägi, et nad tungivalt talle peale käisid, siis
andis ta
häda sunnil Taanieli nende kätte.
Aga nemad heitsid ta lõvide auku, kus ta oli kuus
päeva.
Selles augus oli seitse lõvi. Neile anti päevas kaks
inimest ja kaks lammast. Siis aga ei antud enam midagi, et nad
Taanieli ära sööksid.
Aga Juudamaal oli prohvet Habakuk. Tema oli keetnud leent ja
poetanud anumasse leiba ning oli minemas põllule, et viia seda
viljalõikajaile.
Aga Issanda ingel ütles Habakukile: „Vii toit, mis sul on,
Paabelisse Taanielile, kes on lõvide augus!”
Habakuk vastas: „Issand, mina ei ole Paabelit näinud ega
tea, kus see auk on.”
Siis Issanda ingel haaras kinni tema peast ja kandis teda
juukseid pidi, viies ta ühe hingetõmbega Paabelisse augu juurde.
Siis Habakuk hüüdis: „Taaniel, Taaniel! Võta vastu toit, mille
Jumal on sulle saatnud!”
Taaniel ütles siis: „Sina, Jumal, oled tõesti minu peale mõtelnud
ega ole maha jätnud neid, kes sind armastavad.”
Ja Taaniel tõusis ning sõi. Jumala ingel viis aga Habakuki
otsekohe tagasi tema kodukohta.
Seitsmendal päeval tuli kuningas Taanieli leinama. Kui ta
nüüd augu juurde tuli ja sisse vaatas, siis ennäe, Taaniel istus seal!
Kuningas hüüdis valju häälega: „Suur oled sina,
Issand, Taanieli Jumal, ei ole ühtki teist peale sinu!”
Siis ta laskis Taanieli välja tõmmata. Need aga, kes olid
tahtnud teda hukata, laskis ta auku heita. Ja tema nähes söödi need otsekohe
ära.