5Õige ja jumalakartmatu kohtu eesÕige astub aga suure julgusega
oma rõhujate ja teiste ette,
kes tema hädast ei hoolinud.
Seda nähes nad värisevad kohutavas hirmus
ja jahmuvad tema ootamatu päästmise pärast.
Kahetsedes räägivad nad omavahel,
ohkavad hingeahastuses ja ütlevad:
„See on see,
keda me kunagi naeruks panime
ja kes oli meile sõimusõnaks.
Meie, meeletud,
pidasime tema elu hulluseks
ja tema surma häbistavaks.
Kuidas küll teda on arvatud Jumala laste hulka
ja miks on tema pärand püha rahva keskel?
Jah, meie oleme eksinud tõe teelt!
Ei ole meile paistnud õiguse valgus
ega ole meile tõusnud selle päike.
Meie leidsime rahuldust
patu ja hukatuse radadel,
rändasime teedeta kõrbetes,
aga Issanda teed me ei tundnud.
Mis kasu oli meil uhkusest,
ja mis abi andis meile rikkus ja hooplemine?
See kõik on kadunud nagu vari
või nagu põgus kuuldus;
või nagu laev,
mis sõidab läbi lainetava vee:
ei leidu jälge selle minekust
ega kiilu rada lainetes;
või nagu läbi õhu lendav lind,
kelle teekonnast ei leita märki -
ainult tiivalöögid piitsutavad mahedat tuult
ja lõikavad seda läbilennul
tiibadest sündinud hoogsa sahinaga -
pärast seda aga ei leita sealt liikumise jälge;
või nagu märki lastava noole puhul
vajub lõhestatud õhk otsekohe kokku,
nõnda et lennujoont enam ei tunta -
nõnda oleme ka meie:
vaevalt sündinud, juba surnud,
mingit vooruse märki ei ole meil näidata,
küll aga oleme kulunud oma kurjuses.”
Sest jumalakartmatu lootus on
nagu tuule viidud vaht,
nagu tormi aetud peen härmatis,
nagu tuule hajutatud suits,
nagu mööduv mälestus ühepäevasest peatujast.
Õiged aga elavad igavesti,
nende tasu on Issandas,
ja Kõigekõrgem kannab hoolt nende eest.
Sellepärast nad saavad väärt kuningriigi
ja kauni krooni Issanda käest,
sest tema kaitseb neid oma parema käega
ja tema käsivars on neile kilbiks.
Tema võtab sõjavarustuseks oma püha viha
ja ta relvastab kogu looduse kättemaksuks vaenlastele.
Ta paneb selga õiguse soomusrüü,
ja pähe äraostmatu kohtu kiivri.
Ta võtab pühaduse võitmatu kilbi,
mõõgaks ihub aga kange viha,
ja maailm läheb koos temaga
sõtta meeletute vastu.
Tabavad välgunooled sähvatavad ja lendavad märki
otsekui pilvede koolutatud vibust.
Vihavalingust paiskub rohkesti rahet,
merevesi raevutseb nende vastu,
jõed aga uputavad armutult.
Võimsuse vaim tõuseb nende vastu
ja pillutab neid otsekui torm.
Muidu ju ülekohus laastaks kogu maa
ja kuritöö tõukaks ümber valitsejate aujärjed.
oma rõhujate ja teiste ette,
kes tema hädast ei hoolinud.
Seda nähes nad värisevad kohutavas hirmus
ja jahmuvad tema ootamatu päästmise pärast.
Kahetsedes räägivad nad omavahel,
ohkavad hingeahastuses ja ütlevad:
„See on see,
keda me kunagi naeruks panime
ja kes oli meile sõimusõnaks.
Meie, meeletud,
pidasime tema elu hulluseks
ja tema surma häbistavaks.
Kuidas küll teda on arvatud Jumala laste hulka
ja miks on tema pärand püha rahva keskel?
Jah, meie oleme eksinud tõe teelt!
Ei ole meile paistnud õiguse valgus
ega ole meile tõusnud selle päike.
Meie leidsime rahuldust
patu ja hukatuse radadel,
rändasime teedeta kõrbetes,
aga Issanda teed me ei tundnud.
Mis kasu oli meil uhkusest,
ja mis abi andis meile rikkus ja hooplemine?
See kõik on kadunud nagu vari
või nagu põgus kuuldus;
või nagu laev,
mis sõidab läbi lainetava vee:
ei leidu jälge selle minekust
ega kiilu rada lainetes;
või nagu läbi õhu lendav lind,
kelle teekonnast ei leita märki -
ainult tiivalöögid piitsutavad mahedat tuult
ja lõikavad seda läbilennul
tiibadest sündinud hoogsa sahinaga -
pärast seda aga ei leita sealt liikumise jälge;
või nagu märki lastava noole puhul
vajub lõhestatud õhk otsekohe kokku,
nõnda et lennujoont enam ei tunta -
nõnda oleme ka meie:
vaevalt sündinud, juba surnud,
mingit vooruse märki ei ole meil näidata,
küll aga oleme kulunud oma kurjuses.”
Sest jumalakartmatu lootus on
nagu tuule viidud vaht,
nagu tormi aetud peen härmatis,
nagu tuule hajutatud suits,
nagu mööduv mälestus ühepäevasest peatujast.
Õiged aga elavad igavesti,
nende tasu on Issandas,
ja Kõigekõrgem kannab hoolt nende eest.
Sellepärast nad saavad väärt kuningriigi
ja kauni krooni Issanda käest,
sest tema kaitseb neid oma parema käega
ja tema käsivars on neile kilbiks.
Tema võtab sõjavarustuseks oma püha viha
ja ta relvastab kogu looduse kättemaksuks vaenlastele.
Ta paneb selga õiguse soomusrüü,
ja pähe äraostmatu kohtu kiivri.
Ta võtab pühaduse võitmatu kilbi,
mõõgaks ihub aga kange viha,
ja maailm läheb koos temaga
sõtta meeletute vastu.
Tabavad välgunooled sähvatavad ja lendavad märki
otsekui pilvede koolutatud vibust.
Vihavalingust paiskub rohkesti rahet,
merevesi raevutseb nende vastu,
jõed aga uputavad armutult.
Võimsuse vaim tõuseb nende vastu
ja pillutab neid otsekui torm.
Muidu ju ülekohus laastaks kogu maa
ja kuritöö tõukaks ümber valitsejate aujärjed.