16Egiptus ja Iisrael: karistus ja kasvatusSellepärast oli õige, et neid seesugustega nuheldi,
vastikute putukate rohkusega piinates.
Niisuguse nuhtluse asemel tegid sa oma rahvale head:
suure isu täitmiseks valmistasid haruldase roa,
andes neile toiduks vutte -
olid ju egiptlased süüa tahtes kaotanud vajaliku isu
neile kallale saadetud loomade vastiku välimuse tõttu -,
kuna aga need, kes pisut aega puudust tundsid,
said osa hoopis uuest roast.
Sest neile, rõhujaile,
pidi tulema paratamatu puudus,
sinu rahvale aga pidi näidatama,
kuidas nende vaenlasi piinati.
Sest ka siis,
kui elukate hirmus viha tuli sinu rahva peale
ja neid hävitati vingerdavate madude salvamise läbi,
ei kestnud sinu viha lõpuni,
vaid neid hirmutati pisut aega hoiatuseks,
ja nad said päästemärgi
meenutama sinu Seaduse käsku.
Sest kes pöördus,
seda ei päästetud nähtu pärast,
vaid sinu poolt, kõigi Päästja.
Ja sellega panid sa ka meie vaenlased uskuma,
et sina oled lunastaja kõigest kurjast.
Neid tappis ju rohutirtsude ja parmude hammustus,
ja nende hingele ei leidunud ravimit,
sest nad olid seesugust nuhtlust väärt.
Sinu lapsi aga ei kahjustanud mürkmadude hambad,
sest sinu halastus astus vastu ja tegi nad terveks.
Neid salvati sinu sõnade meenutuseks,
ja nad päästeti ruttu,
et nad ei langeks sügavasse unustusse
ega jääks ilma sinu heategudest.
Neid ei parandanud ravimtaimed ega plaastrid,
vaid, oh Issand, sinu sõna, mis kõike parandab.
Sest sinul on meelevald elu ja surma üle,
sina viid alla surmavalla väravaisse
ja tood jälle üles.
Inimene ju tapab küll oma kurjuse tõttu,
aga välja läinud vaimu ta tagasi ei too
ja vangistatud hinge ta ei vabasta.
Sinu käest põgeneda on aga võimatu.
Sest jumalakartmatuid,
kes ei tahtnud sind tunda,
piitsutati sinu käsivarre rammuga,
haruldased vihmavalingud ja rahehood
ning vältimatud rajuilmad jälitasid neid,
ja tuli tegi neile lõpu.
Mis veelgi imelisem:
kõike kustutavas vees oli tulel suurem võimus,
sest loodus sõdib õigete eest.
Teinekord tuleleek aga vaibus,
et see ei põletaks loomi,
kes olid läkitatud jumalakartmatute kallale,
et need seda nähes mõistaksid,
et neid piinab Jumala kohus.
Teinekord põles see keset vett
tavalisest tulest võimsamana,
et hävitada ülekohtuse maa viljad.
Selle asemel söötsid sa oma rahvast inglite roaga,
ilma et nad oleksid vaeva näinud,
andsid neile taevast valmis leiba,
mis iga isu rahuldas ja igale maitsele vastas.
Sest sinu olemus
ilmutas sinu lastele sinu armsust,
ja vastu tulles vastuvõtjate soovile
muutus selleks, mida igaüks himustas.
Aga lumi ja jää panid vastu tulele ega sulanud,
mõistmiseks, et tuli, mis leegitses rahehoogudes
ja vihmavalinguis välku lõi,
hävitas ainult vaenlase vilja,
ja teinekord - et õiged saaksid süüa -
unustas oma loomupärase jõu.
Sest loodus, mis teenib sind, Looja,
tõuseb ülekohtuste karistamiseks,
ja leebub, et head teha neile,
kes sinu peale loodavad.
Sellepärast loodus
ka tookord igati muutudes
teenis sinu kõiketoitvat andi
palujate soovi kohaselt,
et sinu lapsed, keda sina, Issand, armastad,
õpiksid, et inimesi ei toida maaviljad,
vaid et sinu sõna peab ülal neid,
kes sinusse usuvad.
Sest see, mida tuli ei hävitanud,
sulas otsekohe,
kui seda soojendas põgus päikesekiir,
mõistmiseks, et sind tuleb tänada enne päikesetõusu
ja sinu poole palvetada aovalgel.
Sest tänamatu inimese lootus
sulab otsekui talvine härmatis
ja voolab ära kui kasutu vesi.
vastikute putukate rohkusega piinates.
Niisuguse nuhtluse asemel tegid sa oma rahvale head:
suure isu täitmiseks valmistasid haruldase roa,
andes neile toiduks vutte -
olid ju egiptlased süüa tahtes kaotanud vajaliku isu
neile kallale saadetud loomade vastiku välimuse tõttu -,
kuna aga need, kes pisut aega puudust tundsid,
said osa hoopis uuest roast.
Sest neile, rõhujaile,
pidi tulema paratamatu puudus,
sinu rahvale aga pidi näidatama,
kuidas nende vaenlasi piinati.
Sest ka siis,
kui elukate hirmus viha tuli sinu rahva peale
ja neid hävitati vingerdavate madude salvamise läbi,
ei kestnud sinu viha lõpuni,
vaid neid hirmutati pisut aega hoiatuseks,
ja nad said päästemärgi
meenutama sinu Seaduse käsku.
Sest kes pöördus,
seda ei päästetud nähtu pärast,
vaid sinu poolt, kõigi Päästja.
Ja sellega panid sa ka meie vaenlased uskuma,
et sina oled lunastaja kõigest kurjast.
Neid tappis ju rohutirtsude ja parmude hammustus,
ja nende hingele ei leidunud ravimit,
sest nad olid seesugust nuhtlust väärt.
Sinu lapsi aga ei kahjustanud mürkmadude hambad,
sest sinu halastus astus vastu ja tegi nad terveks.
Neid salvati sinu sõnade meenutuseks,
ja nad päästeti ruttu,
et nad ei langeks sügavasse unustusse
ega jääks ilma sinu heategudest.
Neid ei parandanud ravimtaimed ega plaastrid,
vaid, oh Issand, sinu sõna, mis kõike parandab.
Sest sinul on meelevald elu ja surma üle,
sina viid alla surmavalla väravaisse
ja tood jälle üles.
Inimene ju tapab küll oma kurjuse tõttu,
aga välja läinud vaimu ta tagasi ei too
ja vangistatud hinge ta ei vabasta.
Sinu käest põgeneda on aga võimatu.
Sest jumalakartmatuid,
kes ei tahtnud sind tunda,
piitsutati sinu käsivarre rammuga,
haruldased vihmavalingud ja rahehood
ning vältimatud rajuilmad jälitasid neid,
ja tuli tegi neile lõpu.
Mis veelgi imelisem:
kõike kustutavas vees oli tulel suurem võimus,
sest loodus sõdib õigete eest.
Teinekord tuleleek aga vaibus,
et see ei põletaks loomi,
kes olid läkitatud jumalakartmatute kallale,
et need seda nähes mõistaksid,
et neid piinab Jumala kohus.
Teinekord põles see keset vett
tavalisest tulest võimsamana,
et hävitada ülekohtuse maa viljad.
Selle asemel söötsid sa oma rahvast inglite roaga,
ilma et nad oleksid vaeva näinud,
andsid neile taevast valmis leiba,
mis iga isu rahuldas ja igale maitsele vastas.
Sest sinu olemus
ilmutas sinu lastele sinu armsust,
ja vastu tulles vastuvõtjate soovile
muutus selleks, mida igaüks himustas.
Aga lumi ja jää panid vastu tulele ega sulanud,
mõistmiseks, et tuli, mis leegitses rahehoogudes
ja vihmavalinguis välku lõi,
hävitas ainult vaenlase vilja,
ja teinekord - et õiged saaksid süüa -
unustas oma loomupärase jõu.
Sest loodus, mis teenib sind, Looja,
tõuseb ülekohtuste karistamiseks,
ja leebub, et head teha neile,
kes sinu peale loodavad.
Sellepärast loodus
ka tookord igati muutudes
teenis sinu kõiketoitvat andi
palujate soovi kohaselt,
et sinu lapsed, keda sina, Issand, armastad,
õpiksid, et inimesi ei toida maaviljad,
vaid et sinu sõna peab ülal neid,
kes sinusse usuvad.
Sest see, mida tuli ei hävitanud,
sulas otsekohe,
kui seda soojendas põgus päikesekiir,
mõistmiseks, et sind tuleb tänada enne päikesetõusu
ja sinu poole palvetada aovalgel.
Sest tänamatu inimese lootus
sulab otsekui talvine härmatis
ja voolab ära kui kasutu vesi.