15Iisrael ei teeni ebajumalaidAga sina, meie Jumal, oled hea, aus ja
pikameelne ning valitsed kõike halastusega.
Sest kui me ka pattu teeme,
oleme ometi sinu omad, tundes sinu väge.
Meie aga ei taha pattu teha,
teades, et meid arvatakse sinu omaks.
Sest arusaamine sinust on täielik õigeksmõistmine,
ja sinu väe tundmine on surematuse juur.
Sest meid ei ole eksitanud
inimeste kurikaval leiutis
ega maalija viljatu vaev:
kirevate värvidega määritud kuju,
mille nägemine äratab rumala himu,
nõnda et hakatakse ihaldama
surnud kuju hingetut olemust.
Kurja armastajad
ja tühise lootuse väärilised
on niihästi nende valmistajad
kui ka ihaldajad ja austajad.
Rumalad ebajumalakuju valmistajadSest ka potissepp sõtkub suure vaevaga pehmet savi
ja vormib iga riista meie tarbeks.
Ent samast savist vormib ta niihästi astjad,
mis määratud puhtaiks toimetusiks,
kui ka vastupidiseiks - kõik selsamal viisil.
Aga milleks igaüht neist tarvis on,
otsustab potissepp.
Ja kurjasti kasutatud vaevaga
vormib ta samast savist võimetu jumala,
tema, kes ise äsja on maamullast sündinud
ja peagi läheb jälle sinna, millest ta on võetud,
kui laenuks antud hing tagasi nõutakse.
Temale ei teegi muret see, et ta peab hääbuma,
ega see, et temal on üürike elu,
vaid ta võistleb hõbe- ja kullasseppadega,
matkib vasevalajaid ja loeb enesele auks,
et ta pettekujusid valmistab.
Tema süda on tuhk
ja tema lootus on mullast tühisem,
tema elu on vähem väärt kui savi,
sellepärast et ta ei tunne seda,
kes tema on loonud,
kes on temasse puhunud teovõimsa hinge
ja sisendanud elava vaimu,
vaid ta arvab, et meie elu on mäng,
ja meie olemine kasutoov turupäev.
„Sest,” nii ta ütleb,
„on ometi vaja kasu saada, kas või kurjast.”
Seesugune teab ju ise paremini kui kõik muud,
et ta pattu teeb,
valmistades muldsest ainest
hapraid riistu ja nikerdatud kujusid.
Iisraeli rõhujate rumalus: ebajumalateenistusAga nad kõik on rumalamad
ja haletsusväärsemad kui lapse hing,
need sinu rahva vaenlased,
kes teda on rõhunud.
Sest nad on pidanud jumalaiks
kõiki paganlikke ebajumalakujusid,
millel ei ole silmi nägemiseks,
ei ninasõõrmeid õhu hingamiseks,
ei kõrvu kuulmiseks,
ei kätel sõrmi kompamiseks;
ja nende jalad ei kõlba kõndimiseks.
Sest need on inimese tehtud,
vaimu laenukssaanu on need kujundanud.
Aga ükski inimene ei suuda ometi valmistada Jumalat,
kui see ka oleks ainult tema enesega sarnane.
Kui surelik saab ta ju oma ülekohtuste kätega
valmistada ainult surnut.
Sest tema ise on ometi parem kui need, keda ta austab:
tema ise ju elab, need aga mitte.
Nad koguni austavad vastikuid loomi,
kes teistega võrreldes on oma rumaluse tõttu veel armetumad.
Kes ei ole ka nii ilusad, et nad meeldiksid,
nagu muidu loomi nähes sünnib.
Ei, need on jäänud ilma
Jumala heakskiidust ja õnnistusest.
pikameelne ning valitsed kõike halastusega.
Sest kui me ka pattu teeme,
oleme ometi sinu omad, tundes sinu väge.
Meie aga ei taha pattu teha,
teades, et meid arvatakse sinu omaks.
Sest arusaamine sinust on täielik õigeksmõistmine,
ja sinu väe tundmine on surematuse juur.
Sest meid ei ole eksitanud
inimeste kurikaval leiutis
ega maalija viljatu vaev:
kirevate värvidega määritud kuju,
mille nägemine äratab rumala himu,
nõnda et hakatakse ihaldama
surnud kuju hingetut olemust.
Kurja armastajad
ja tühise lootuse väärilised
on niihästi nende valmistajad
kui ka ihaldajad ja austajad.
Rumalad ebajumalakuju valmistajadSest ka potissepp sõtkub suure vaevaga pehmet savi
ja vormib iga riista meie tarbeks.
Ent samast savist vormib ta niihästi astjad,
mis määratud puhtaiks toimetusiks,
kui ka vastupidiseiks - kõik selsamal viisil.
Aga milleks igaüht neist tarvis on,
otsustab potissepp.
Ja kurjasti kasutatud vaevaga
vormib ta samast savist võimetu jumala,
tema, kes ise äsja on maamullast sündinud
ja peagi läheb jälle sinna, millest ta on võetud,
kui laenuks antud hing tagasi nõutakse.
Temale ei teegi muret see, et ta peab hääbuma,
ega see, et temal on üürike elu,
vaid ta võistleb hõbe- ja kullasseppadega,
matkib vasevalajaid ja loeb enesele auks,
et ta pettekujusid valmistab.
Tema süda on tuhk
ja tema lootus on mullast tühisem,
tema elu on vähem väärt kui savi,
sellepärast et ta ei tunne seda,
kes tema on loonud,
kes on temasse puhunud teovõimsa hinge
ja sisendanud elava vaimu,
vaid ta arvab, et meie elu on mäng,
ja meie olemine kasutoov turupäev.
„Sest,” nii ta ütleb,
„on ometi vaja kasu saada, kas või kurjast.”
Seesugune teab ju ise paremini kui kõik muud,
et ta pattu teeb,
valmistades muldsest ainest
hapraid riistu ja nikerdatud kujusid.
Iisraeli rõhujate rumalus: ebajumalateenistusAga nad kõik on rumalamad
ja haletsusväärsemad kui lapse hing,
need sinu rahva vaenlased,
kes teda on rõhunud.
Sest nad on pidanud jumalaiks
kõiki paganlikke ebajumalakujusid,
millel ei ole silmi nägemiseks,
ei ninasõõrmeid õhu hingamiseks,
ei kõrvu kuulmiseks,
ei kätel sõrmi kompamiseks;
ja nende jalad ei kõlba kõndimiseks.
Sest need on inimese tehtud,
vaimu laenukssaanu on need kujundanud.
Aga ükski inimene ei suuda ometi valmistada Jumalat,
kui see ka oleks ainult tema enesega sarnane.
Kui surelik saab ta ju oma ülekohtuste kätega
valmistada ainult surnut.
Sest tema ise on ometi parem kui need, keda ta austab:
tema ise ju elab, need aga mitte.
Nad koguni austavad vastikuid loomi,
kes teistega võrreldes on oma rumaluse tõttu veel armetumad.
Kes ei ole ka nii ilusad, et nad meeldiksid,
nagu muidu loomi nähes sünnib.
Ei, need on jäänud ilma
Jumala heakskiidust ja õnnistusest.