13Taevatähtede ja loodusjõudude kummardamisestSest kõik inimesed olid ju loomu poolest tühised,
neil puudus jumalatunnetus,
ja nähtavaist heategudest ei osanud nad ära tunda teda,
kes ON.
Tegude märkajadki ei tundnud tegijat,
vaid pidasid maailma valitsevaiks jumalaiks
tuld või tuult või liikuvat õhku või tähtede sõõri
või võimast vett või taevavalgusi.
Kui nad, olles võlutud nende ilust,
pidasid neid jumalaiks,
siis oleksid nad pidanud ka teadma,
kuivõrd parem on nende Valitseja,
sest tema, kes on ilu algkuju,
on need loonud.
Kui neid hämmastas nende jõud ja mõju,
siis oleksid nad pidanud mõtlema,
kuivõrd vägevam on tema,
kes need on valmistanud.
Sest loodu suurusest ja ilust
võib võrdpildina näha,
missugune on Looja.
Sellegipärast on vähe neile ette heita,
sest kergesti eksivad ju ka need,
kes otsivad Jumalat ja tahavad teda leida.
Sest elades tema tegude keskel, nad uurivad neid,
aga välimus eksitab, kuna nähtav on ilus.
Teistpidi aga ei saa neid vabandada,
sest kui nad nii palju suutsid tunnetada,
et olid võimelised uurima maailma,
miks nad siis rutemini ei leidnud
nende Valitsejat?
Ebajumalakujude kummardamisestAga armetud olid ja elutute peale lootsid need,
kes inimeste kätetöid nimetasid jumalaiks:
kuld ja hõbe, kunstipärane toode,
loomakujud või kasutu kivi -
muistse käe töö.
Ja puusepa töö? Tema vestab tarbepuud:
koorib siledalt kõik selle koore
ja ilusasti töödeldes valmistab
eluks vajaliku eseme.
Tööst jäänud laaste tarvitab ta toidu tegemisel,
et oma kõhtu täis süüa.
Aga selle jäänuse, mis kuhugi ei kõlba,
kõvera ja okslikuks kasvanud puutüki,
ta võtab ja vestab seda oma jõudehetkil,
ning õpitud oskusega kujundades
valmistab sellest inimese kuju,
või teeb selle lihtsa loomaga sarnaseks,
võõpab värvimullaga ja värvib punaseks,
maalides üle kõik selle laigud.
Siis ta valmistab sellele sobiva hoiupaiga,
mille ta raua abil seina külge kinnitab.
Ta hoolitseb, et kuju ei kukuks maha,
sest ta teab, et see ei saa iseennast aidata,
kuna ta on üksnes kuju ja vajab abi.
Aga palvetades oma varanduse ning naise ja laste pärast,
ei häbene ta kõnetada elutut.
Jah, tervise pärast ta hüüab appi jõuetut.
Elu pärast palub surnut,
abi pärast anub võimetut,
teekonna pärast küsib selle käest,
kes ise ei saa käia,
kasu, töövilja ja kätetöö pärast
nõuab ta jõudu sellelt,
kelle käed on nõdrad.
neil puudus jumalatunnetus,
ja nähtavaist heategudest ei osanud nad ära tunda teda,
kes ON.
Tegude märkajadki ei tundnud tegijat,
vaid pidasid maailma valitsevaiks jumalaiks
tuld või tuult või liikuvat õhku või tähtede sõõri
või võimast vett või taevavalgusi.
Kui nad, olles võlutud nende ilust,
pidasid neid jumalaiks,
siis oleksid nad pidanud ka teadma,
kuivõrd parem on nende Valitseja,
sest tema, kes on ilu algkuju,
on need loonud.
Kui neid hämmastas nende jõud ja mõju,
siis oleksid nad pidanud mõtlema,
kuivõrd vägevam on tema,
kes need on valmistanud.
Sest loodu suurusest ja ilust
võib võrdpildina näha,
missugune on Looja.
Sellegipärast on vähe neile ette heita,
sest kergesti eksivad ju ka need,
kes otsivad Jumalat ja tahavad teda leida.
Sest elades tema tegude keskel, nad uurivad neid,
aga välimus eksitab, kuna nähtav on ilus.
Teistpidi aga ei saa neid vabandada,
sest kui nad nii palju suutsid tunnetada,
et olid võimelised uurima maailma,
miks nad siis rutemini ei leidnud
nende Valitsejat?
Ebajumalakujude kummardamisestAga armetud olid ja elutute peale lootsid need,
kes inimeste kätetöid nimetasid jumalaiks:
kuld ja hõbe, kunstipärane toode,
loomakujud või kasutu kivi -
muistse käe töö.
Ja puusepa töö? Tema vestab tarbepuud:
koorib siledalt kõik selle koore
ja ilusasti töödeldes valmistab
eluks vajaliku eseme.
Tööst jäänud laaste tarvitab ta toidu tegemisel,
et oma kõhtu täis süüa.
Aga selle jäänuse, mis kuhugi ei kõlba,
kõvera ja okslikuks kasvanud puutüki,
ta võtab ja vestab seda oma jõudehetkil,
ning õpitud oskusega kujundades
valmistab sellest inimese kuju,
või teeb selle lihtsa loomaga sarnaseks,
võõpab värvimullaga ja värvib punaseks,
maalides üle kõik selle laigud.
Siis ta valmistab sellele sobiva hoiupaiga,
mille ta raua abil seina külge kinnitab.
Ta hoolitseb, et kuju ei kukuks maha,
sest ta teab, et see ei saa iseennast aidata,
kuna ta on üksnes kuju ja vajab abi.
Aga palvetades oma varanduse ning naise ja laste pärast,
ei häbene ta kõnetada elutut.
Jah, tervise pärast ta hüüab appi jõuetut.
Elu pärast palub surnut,
abi pärast anub võimetut,
teekonna pärast küsib selle käest,
kes ise ei saa käia,
kasu, töövilja ja kätetöö pärast
nõuab ta jõudu sellelt,
kelle käed on nõdrad.