9Taanieli palve oma rahva pärastDaarjavese, Ahasverose poja, kes oli meedlaste soost ja oli
saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal,
tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel,
raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud
Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku
kohta - seitsekümmend aastat.
Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda
palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.
Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin:
„Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut
ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske
peavad.
Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused
ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja
seadustest,
me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel
kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa
rahvale.
Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda
nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja
kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa
nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule
osutasid.
Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel
ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud.
Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me
oleme hakanud temale vastu
ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime
käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste
prohvetite läbi,
vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on
taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie
peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese
Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu
teinud.
Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie
valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates
meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu
taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.
Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli
kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala
palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja
tähele pannud sinu tõde.
Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie
peale; sest Issand, meie Jumal, on õiglane kõigis oma tegudes,
mis ta teeb. Meie aga ei ole kuulanud tema häält.
Ja nüüd, Issand, meie Jumal, kes sa oled oma rahva
Egiptusemaalt ära toonud oma vägeva käega ja oled teinud enesele
nime, nagu see tänapäeval on: meie oleme pattu teinud ja õelad
olnud.
Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su
viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest
meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja
sinu rahvas saanud teotusealuseks kõikidele meie naabritele.
Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi,
ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda
pärast!
Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja
vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest
me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast,
vaid sinu suure halastuse pärast!
Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja
tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su
linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi.”
Ennustus seitsmekümnest aastanädalastJa kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma
pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise
Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,
kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel,
keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde
õhtuse ohvri ajal.
Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: „Taaniel, nüüd
olen ma tulnud sind targaks tegema.
Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud
teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna
ja õpi mõistma nägemust!
Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su
pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks
ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja
prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.
Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma
taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse
aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see
jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade
surve all. Ja aegade lõpus,
pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja
teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas;
ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on
määratud.
Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole
aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri;
hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle
hävitaja.””
saanud kaldealaste kuningriigi kuningaks, esimesel aastal,
tema valitsemise esimesel aastal panin mina, Taaniel,
raamatuis tähele aastate arvu, mis prohvet Jeremijale tulnud
Issanda sõna järgi pidi täide minema Jeruusalemma varemeisoleku
kohta - seitsekümmend aastat.
Ja ma pöörasin oma näo Issanda Jumala poole, otsides teda
palve ja anumistega, paastudes, kotiriides ja tuhas.
Ma palusin Issandat, oma Jumalat, tunnistasin ja ütlesin:
„Oh Issand, sina oled suur ja kardetav Jumal, kes peab lepingut
ja osutab heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske
peavad.
Me oleme pattu teinud ja eksinud, oleme olnud ülekohtused
ja oleme hakanud vastu, oleme taganenud su käskudest ja
seadustest,
me pole kuulanud su sulaseid prohveteid, kes sinu nimel
kõnelesid meie kuningaile, vürstidele, vanemaile ja kogu maa
rahvale.
Sinul, Issand, on õigus, aga meil on häbi silmis, nõnda
nagu tänapäeval on Juuda meestel ja Jeruusalemma elanikel ja
kogu Iisraelil, kes on ligidal ja kaugel kõigis maades, kuhu sa
nad oled pillutanud truudusetuse pärast, mida nad sinule
osutasid.
Issand! Meil on häbi silmis, meie kuningail, meie vürstidel
ja meie vanemail, et me oleme sinu vastu pattu teinud.
Issandal, meie Jumalal, on halastus ja andeksand, kuigi me
oleme hakanud temale vastu
ega ole kuulanud Issanda, oma Jumala häält, et oleksime
käinud tema õpetuste järgi, mis ta pani meie ette oma sulaste
prohvetite läbi,
vaid kogu Iisrael on astunud üle su Seadusest ja on
taganenud sellest, võtmata kuulda su häält. Seepärast on meie
peale valatud see vanne, mille ta on vandunud, mis Jumala sulase Moosese
Seaduses on kirja pandud. Sest me oleme tema vastu pattu
teinud.
Ja tema on tõeks teinud oma sõnad, mis ta meie ja meie
valitsejate kohta, kes meie üle valitsesid, on rääkinud, saates
meile nii suure õnnetuse, mille sarnast ei ole sündinud kogu
taeva all, nagu see on sündinud Jeruusalemmas.
Nõnda nagu Moosese Seaduses on kirjutatud, nõnda tuli
kogu see õnnetus meie peale. Aga me ei ole Issanda, oma Jumala
palet mitte leevendanud, et oleksime pöördunud oma süütegudest ja
tähele pannud sinu tõde.
Seepärast oli Issand valvas ja tõi selle õnnetuse meie
peale; sest Issand, meie Jumal, on õiglane kõigis oma tegudes,
mis ta teeb. Meie aga ei ole kuulanud tema häält.
Ja nüüd, Issand, meie Jumal, kes sa oled oma rahva
Egiptusemaalt ära toonud oma vägeva käega ja oled teinud enesele
nime, nagu see tänapäeval on: meie oleme pattu teinud ja õelad
olnud.
Issand, kõigi su õiglaste tegude pärast pöördugu ometi su
viha ja raev su linnalt Jeruusalemmalt, su pühalt mäelt! Sest
meie pattude ja meie vanemate süütegude pärast on Jeruusalemm ja
sinu rahvas saanud teotusealuseks kõikidele meie naabritele.
Ja nüüd, meie Jumal, kuule oma sulase palvet ja anumisi,
ja lase oma pale paista oma hävitatud pühamu peale Issanda
pärast!
Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja
vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud sinu nimi, sest
me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast,
vaid sinu suure halastuse pärast!
Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja
tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest su
linnale ja su rahvale on pandud sinu nimi.”
Ennustus seitsmekümnest aastanädalastJa kui ma alles rääkisin ja palvetasin ja tunnistasin oma
pattu ja oma Iisraeli rahva pattu ja heitsin oma anumise
Issanda, oma Jumala palge ette mu Jumala püha mäe pärast,
kui ma alles palves rääkisin, siis tuli see mees, Gabriel,
keda ma nägemuses varem olin näinud, kiiresti lennates mu juurde
õhtuse ohvri ajal.
Ta õpetas mind ja rääkis minuga ning ütles: „Taaniel, nüüd
olen ma tulnud sind targaks tegema.
Su anumiste algul läks Sõna välja ja mina olen tulnud
teatama, et sa oled armastust väärt. Seepärast pane tähele Sõna
ja õpi mõistma nägemust!
Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su
pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks
ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja
prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks.
Ja tea ning mõista: alates sõna tulemisest Jeruusalemma
taastamiseks ja ülesehitamiseks kuni võitud vürstini on seitse
aastanädalat; ja kuuskümmend kaks aastanädalat - siis on see
jälle üles ehitatud turgude ja vallikraavidega, kuigi aegade
surve all. Ja aegade lõpus,
pärast kuutkümmend kahte aastanädalat, kaotatakse võitu ja
teda ei ole enam; linna ja pühamu hävitab ühe saabuva vürsti rahvas;
ent lõpp tuleb uputusega ja lõpuks on sõda: hävitus on
määratud.
Ja ta teeb paljudega kindla lepingu üheks aastanädalaks; poole
aastanädala pealt ta lõpetab tapa- ja roaohvri;
hävitaja tuleb koletise tiibadel, kuni määratud lõpp voolab üle
hävitaja.””