8Taanieli nägemus jäärast ja sikustKuningas Belsassari valitsemise kolmandal aastal ilmutati
mulle, Taanielile, nägemus lisaks sellele, mis mulle varem oli
ilmutatud.
Kui ma nägemuses nägin, siis ma olin, kui ma vaatasin, Suusani
palees Eelami maakonnas; ja ma nägin selles nägemuses, et ma
olin Uulai jõe ääres.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, üks
jäär seisis teisel pool jõge ja tal oli kaks sarve; ja sarved olid
pikad, aga üks oli teisest pikem, ja pikem tõusis viimasena.
Ma nägin jäära kaevlevat lääne ja põhja ja lõuna poole, ja
ükski loom ei suutnud temale vastu seista ega olnud tema käest
päästjat; ta tegi, nagu temale meeldis, ja ta suurustas.
Siis ma panin tähele, ja vaata, üks sikk tuli lääne poolt
üle kogu maa, ilma et ta oleks puudutanud maad; ja sikul oli
silmade vahel võimas sarv.
Ja ta tuli kahe sarvega jäära juurde, keda ma olin näinud
seisvat teisel pool jõge, ja jooksis oma
vägevas vihas sellele kallale.
Ja ma nägin teda jõudvat jäära juurde; siis ta märatses
selle vastu ja puskis jäära ning murdis selle mõlemad sarved; ja
jääral ei olnud jõudu temale vastu seista, vaid too paiskas ta
maha ja tallas teda; ja ei olnud kedagi, kes oleks päästnud
jäära tema käest.
Ja sikk suurustas väga, aga kui ta oli vägevuse
tipul, murdus võimas sarv ja selle asemele kasvas neli
suurt sarve taeva nelja tuule poole.
Ja ühest neist sarvedest tuli veel üks pisike sarv ja see kasvas
väga suureks lõuna ja ida ja ilusa maa suunas.
Ta kasvas suureks kuni taeva väeni ja paiskas maha mõned
sellest väest ja tähtedest ning tallas neid.
Ja ta tõstis ennast kuni selle väe vürstini; sellelt võeti
ära alaline ohver ja ta pühamu paik tõugati ümber.
Ja alalise ohvri asemele pandi üleastumise vägi; ta
paiskas tõe maha, ja mida ta tegi, läks tal korda.
Siis ma kuulsin ühte püha kõnelevat, ja teine püha küsis
kõnelejalt: „Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja
hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallataandmisest?”
Ja ta ütles mulle: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut.
Siis saab pühamu taas oma õiguse.”
Ja kui mina, Taaniel, olin näinud seda nägemust ja püüdsin
seda mõista, vaata, siis seisis mu ees keegi, kellel oli mehe
välimus.
Ja ma kuulsin inimese häält Uulai kallaste vahelt, ja see
hüüdis ning ütles: „Gabriel, seleta see nägemus tollele seal!”
Siis ta tuli sinna, kus ma seisin, ja kui ta tuli, siis ma
kohkusin ja langesin silmili maha. Ja ta ütles mulle:
„Inimesepoeg, pane tähele, et see nägemus tähendab viimset
aega!”
Ja kui ta minuga rääkis, olin ma sügavas unes, silmili
maas; aga ta puudutas mind ja pani mu seisma sinna, kus ma olin
seisnud,
ja ütles: „Vaata, ma annan sulle teada, mis sünnib
sajatuse viimsel ajal: seatud ajal tuleb lõpp!
Jäär, keda sa nägid, kellel oli kaks sarve, on Meedia ja
Pärsia kuningad.
Karune sikk on Kreeka kuningas; suur sarv tema silmade
vahel on esimene kuningas.
Ja et see murdus ning neli tõusid selle asemele, on neli
kuningriiki, mis tõusevad tema rahvast, aga mitte nii vägevad
kui tema.
Ja nende valitsuste lõpus, kui üleastujate mõõt on täis
saanud, tõuseb üks kuningas, jultunud näoga ja salasepitsustes
osav.
Ja tema jõud on vägev, aga mitte tema enese jõust, ja ta
valmistab tohutu õnnetuse; tal on kordaminek teos ja ta hävitab
vägevaid ja püha rahva.
Tema kavaluse tõttu õnnestub pettus ta käes; ta suurustab
oma südames ja hävitab paljusid ootamatult.
Ta tõuseb ka vürstide vürsti vastu, ent ta ise murtakse ilma
inimkäeta.
Ja nägemus õhtuist ja hommikuist, millest oli kõne, on
tõsi; aga sina hoia see nägemus saladuses, sest see on kaugeiks
päeviks!”
Ja mina, Taaniel, olin seejärel mõnda aega haige; siis ma
tõusin üles ja toimetasin kuninga teenistust, aga ma olin
kohkunud nägemuse pärast ega mõistnud seda.
mulle, Taanielile, nägemus lisaks sellele, mis mulle varem oli
ilmutatud.
Kui ma nägemuses nägin, siis ma olin, kui ma vaatasin, Suusani
palees Eelami maakonnas; ja ma nägin selles nägemuses, et ma
olin Uulai jõe ääres.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ja vaatasin, ja ennäe, üks
jäär seisis teisel pool jõge ja tal oli kaks sarve; ja sarved olid
pikad, aga üks oli teisest pikem, ja pikem tõusis viimasena.
Ma nägin jäära kaevlevat lääne ja põhja ja lõuna poole, ja
ükski loom ei suutnud temale vastu seista ega olnud tema käest
päästjat; ta tegi, nagu temale meeldis, ja ta suurustas.
Siis ma panin tähele, ja vaata, üks sikk tuli lääne poolt
üle kogu maa, ilma et ta oleks puudutanud maad; ja sikul oli
silmade vahel võimas sarv.
Ja ta tuli kahe sarvega jäära juurde, keda ma olin näinud
seisvat teisel pool jõge, ja jooksis oma
vägevas vihas sellele kallale.
Ja ma nägin teda jõudvat jäära juurde; siis ta märatses
selle vastu ja puskis jäära ning murdis selle mõlemad sarved; ja
jääral ei olnud jõudu temale vastu seista, vaid too paiskas ta
maha ja tallas teda; ja ei olnud kedagi, kes oleks päästnud
jäära tema käest.
Ja sikk suurustas väga, aga kui ta oli vägevuse
tipul, murdus võimas sarv ja selle asemele kasvas neli
suurt sarve taeva nelja tuule poole.
Ja ühest neist sarvedest tuli veel üks pisike sarv ja see kasvas
väga suureks lõuna ja ida ja ilusa maa suunas.
Ta kasvas suureks kuni taeva väeni ja paiskas maha mõned
sellest väest ja tähtedest ning tallas neid.
Ja ta tõstis ennast kuni selle väe vürstini; sellelt võeti
ära alaline ohver ja ta pühamu paik tõugati ümber.
Ja alalise ohvri asemele pandi üleastumise vägi; ta
paiskas tõe maha, ja mida ta tegi, läks tal korda.
Siis ma kuulsin ühte püha kõnelevat, ja teine püha küsis
kõnelejalt: „Kui kaua kestab see nägemus alalisest ohvrist ja
hukutavast üleastumisest, pühamu ja väe tallataandmisest?”
Ja ta ütles mulle: „Kaks tuhat kolmsada õhtut-hommikut.
Siis saab pühamu taas oma õiguse.”
Ja kui mina, Taaniel, olin näinud seda nägemust ja püüdsin
seda mõista, vaata, siis seisis mu ees keegi, kellel oli mehe
välimus.
Ja ma kuulsin inimese häält Uulai kallaste vahelt, ja see
hüüdis ning ütles: „Gabriel, seleta see nägemus tollele seal!”
Siis ta tuli sinna, kus ma seisin, ja kui ta tuli, siis ma
kohkusin ja langesin silmili maha. Ja ta ütles mulle:
„Inimesepoeg, pane tähele, et see nägemus tähendab viimset
aega!”
Ja kui ta minuga rääkis, olin ma sügavas unes, silmili
maas; aga ta puudutas mind ja pani mu seisma sinna, kus ma olin
seisnud,
ja ütles: „Vaata, ma annan sulle teada, mis sünnib
sajatuse viimsel ajal: seatud ajal tuleb lõpp!
Jäär, keda sa nägid, kellel oli kaks sarve, on Meedia ja
Pärsia kuningad.
Karune sikk on Kreeka kuningas; suur sarv tema silmade
vahel on esimene kuningas.
Ja et see murdus ning neli tõusid selle asemele, on neli
kuningriiki, mis tõusevad tema rahvast, aga mitte nii vägevad
kui tema.
Ja nende valitsuste lõpus, kui üleastujate mõõt on täis
saanud, tõuseb üks kuningas, jultunud näoga ja salasepitsustes
osav.
Ja tema jõud on vägev, aga mitte tema enese jõust, ja ta
valmistab tohutu õnnetuse; tal on kordaminek teos ja ta hävitab
vägevaid ja püha rahva.
Tema kavaluse tõttu õnnestub pettus ta käes; ta suurustab
oma südames ja hävitab paljusid ootamatult.
Ta tõuseb ka vürstide vürsti vastu, ent ta ise murtakse ilma
inimkäeta.
Ja nägemus õhtuist ja hommikuist, millest oli kõne, on
tõsi; aga sina hoia see nägemus saladuses, sest see on kaugeiks
päeviks!”
Ja mina, Taaniel, olin seejärel mõnda aega haige; siis ma
tõusin üles ja toimetasin kuninga teenistust, aga ma olin
kohkunud nägemuse pärast ega mõistnud seda.