7Taanieli nägemus neljast metsalisestPaabeli kuninga Belsassari esimesel aastal nägi Taaniel
voodis olles und ja nägemusi oma peas. Siis ta kirjutas unenäo üles,
tegi selle sisust kokkuvõtte.
Taaniel hakkas rääkima ja ütles: „Ma nägin oma nägemuses
öösel, vaata, neli taeva tuult panid voogama suure mere.
Ja neli suurt metsalist tõusid merest, üksteisest erinevad.
Esimene oli nagu lõvi, aga tal olid kotka tiivad; minu
nähes katkuti talt tiivad ja ta tõsteti maast üles ning pandi
jalgadele püsti nagu inimene, ja temale anti inimese süda.
Ja vaata, tema järel tuli teine metsaline, karu sarnane; aga see
pandi püsti ühe külje peale ja tal oli kolm küljeluud suus
hammaste vahel; ja temale öeldi nõnda: „Tõuse, söö palju liha!”
Pärast seda ma nägin, vaata, oli üks teine, otsekui panter,
ja tal oli seljas neli linnutiiba; sel metsalisel oli neli pead
ja temale anti valitsus.
Pärast seda ma nägin öistes nägemustes, vaata, seal oli
neljas metsaline, kole ja kohutav ja väga tugev; tal olid suured
raudhambad, ta sõi ja näris ning tallas ülejäägi jalgade alla. Ja
see oli erinev kõigist endistest metsalistest, ja tal oli kümme
sarve.
Ma vaatasin neid sarvi, ja vaata, veel üks pisike sarv tõusis
nende vahelt ja kolm endistest sarvedest kisti selle eest välja; ja
vaata, sellel sarvel olid silmad nagu inimese silmad, ja suu,
mis suurustas.
Kui ma seda vaatasin,
asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet.
Tema kuub oli valge nagu lumi
ja ta juuksed nagu puhas vill.
Tema aujärjeks olid tuleleegid,
selle rattaiks oli põlev tuli.
Tulejõgi voolas ja läks välja ta juurest.
Tuhat korda tuhat teenisid teda,
kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees.
Kohus võttis istet ja raamatud avati.
Ma vaatasin siis nende suurte sõnade kõla pärast, mis sarv
rääkis. Kui ma vaatasin, siis tapeti metsaline ja ta keha
hävitati ning heideti tulle põlema.
Ka teistelt metsalistelt võeti valitsus ära ja määrati
kindlaks nende eluea aeg ja kestus.
Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata,
taeva pilvedega tuli keegi,
kes oli Inimesepoja* sarnane.
Ja ta saabus Elatanu juurde
ning viidi tema ette.
Ja temale anti valitsus
ja au ning kuningriik;
ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled
teenisid teda.
Tema valitsus on igavene valitsus,
mis ei lakka,
ja tema kuningriik ei hukku.
Mina, Taaniel, olin selle tõttu ärevil ja nägemused mu
peas kohutasid mind.
Ma astusin ühe juurde seal seisjaist ja palusin temalt
seletust kõigi nende asjade kohta; ja ta vastas mulle ning tegi
nende asjade tähenduse mulle teatavaks:
„Need suured metsalised, keda on neli, on neli
kuningat, kes tõusevad maa peal.
Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik
jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti.”
Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli
teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid
raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi
jalgade alla,
ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis
tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel
olid silmad ja suurustav suu ja mis näis olevat suurem kui
teised.
Kui ma vaatasin, siis seesama sarv sõdis pühadega ja
võitis nad,
kuni tuli Elatanu ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte
ja jõudis aeg, mil pühad said kuningriigi endile.
Ta ütles nõnda:
„Neljas metsaline
on neljas kuningriik maa peal,
kõigist kuningriikidest erinev,
see sööb kogu maa
ja tallab ning purustab selle.
Ja need kümme sarve:
sellest kuningriigist tõuseb
kümme kuningat,
ja veel üks tõuseb pärast neid;
aga tema on teistsugune kui eelmised
ja ta alandab kolm kuningat.
Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu
ning piinab Kõigekõrgema pühasid.
Ja ta püüab muuta aegu ja seadust,
ja need antakse tema kätte
ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.
Siis võtab kohus istet
ja temalt võetakse ära valitsus
ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.
Ja kuningriik ning valitsus
ja võim kuningriikide üle kogu taeva all
antakse Kõigekõrgema pühale rahvale.
Tema kuningriik on igavene kuningriik
ja kõik valitsused peavad teda teenima
ning temale alistuma.”
Siin lõpeb jutustus. Mind, Taanieli, kohutasid mu mõtted
väga ja mu näojume kahvatas, aga selle asja ma pidasin meeles.
voodis olles und ja nägemusi oma peas. Siis ta kirjutas unenäo üles,
tegi selle sisust kokkuvõtte.
Taaniel hakkas rääkima ja ütles: „Ma nägin oma nägemuses
öösel, vaata, neli taeva tuult panid voogama suure mere.
Ja neli suurt metsalist tõusid merest, üksteisest erinevad.
Esimene oli nagu lõvi, aga tal olid kotka tiivad; minu
nähes katkuti talt tiivad ja ta tõsteti maast üles ning pandi
jalgadele püsti nagu inimene, ja temale anti inimese süda.
Ja vaata, tema järel tuli teine metsaline, karu sarnane; aga see
pandi püsti ühe külje peale ja tal oli kolm küljeluud suus
hammaste vahel; ja temale öeldi nõnda: „Tõuse, söö palju liha!”
Pärast seda ma nägin, vaata, oli üks teine, otsekui panter,
ja tal oli seljas neli linnutiiba; sel metsalisel oli neli pead
ja temale anti valitsus.
Pärast seda ma nägin öistes nägemustes, vaata, seal oli
neljas metsaline, kole ja kohutav ja väga tugev; tal olid suured
raudhambad, ta sõi ja näris ning tallas ülejäägi jalgade alla. Ja
see oli erinev kõigist endistest metsalistest, ja tal oli kümme
sarve.
Ma vaatasin neid sarvi, ja vaata, veel üks pisike sarv tõusis
nende vahelt ja kolm endistest sarvedest kisti selle eest välja; ja
vaata, sellel sarvel olid silmad nagu inimese silmad, ja suu,
mis suurustas.
Kui ma seda vaatasin,
asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet.
Tema kuub oli valge nagu lumi
ja ta juuksed nagu puhas vill.
Tema aujärjeks olid tuleleegid,
selle rattaiks oli põlev tuli.
Tulejõgi voolas ja läks välja ta juurest.
Tuhat korda tuhat teenisid teda,
kümme tuhat korda kümme tuhat seisid tema ees.
Kohus võttis istet ja raamatud avati.
Ma vaatasin siis nende suurte sõnade kõla pärast, mis sarv
rääkis. Kui ma vaatasin, siis tapeti metsaline ja ta keha
hävitati ning heideti tulle põlema.
Ka teistelt metsalistelt võeti valitsus ära ja määrati
kindlaks nende eluea aeg ja kestus.
Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata,
taeva pilvedega tuli keegi,
kes oli Inimesepoja* sarnane.
Ja ta saabus Elatanu juurde
ning viidi tema ette.
Ja temale anti valitsus
ja au ning kuningriik;
ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled
teenisid teda.
Tema valitsus on igavene valitsus,
mis ei lakka,
ja tema kuningriik ei hukku.
Mina, Taaniel, olin selle tõttu ärevil ja nägemused mu
peas kohutasid mind.
Ma astusin ühe juurde seal seisjaist ja palusin temalt
seletust kõigi nende asjade kohta; ja ta vastas mulle ning tegi
nende asjade tähenduse mulle teatavaks:
„Need suured metsalised, keda on neli, on neli
kuningat, kes tõusevad maa peal.
Aga Kõigekõrgema pühad saavad kuningriigi ja kuningriik
jääb neile igaveseks - igavesest ajast igavesti.”
Siis ma tahtsin seletust neljanda metsalise kohta, kes oli
teistsugune kui kõik muud, kes oli väga kohutav, kellel olid
raudhambad ja vaskküüned, kes sõi, näris ja tallas ülejäägi
jalgade alla,
ja kümne sarve kohta ta peas ja selle sarve kohta, mis
tõusis, mille eest kolm maha langes; selle sarve kohta, millel
olid silmad ja suurustav suu ja mis näis olevat suurem kui
teised.
Kui ma vaatasin, siis seesama sarv sõdis pühadega ja
võitis nad,
kuni tuli Elatanu ja kohus anti Kõigekõrgema pühade kätte
ja jõudis aeg, mil pühad said kuningriigi endile.
Ta ütles nõnda:
„Neljas metsaline
on neljas kuningriik maa peal,
kõigist kuningriikidest erinev,
see sööb kogu maa
ja tallab ning purustab selle.
Ja need kümme sarve:
sellest kuningriigist tõuseb
kümme kuningat,
ja veel üks tõuseb pärast neid;
aga tema on teistsugune kui eelmised
ja ta alandab kolm kuningat.
Ja ta kõneleb sõnu Kõigekõrgema vastu
ning piinab Kõigekõrgema pühasid.
Ja ta püüab muuta aegu ja seadust,
ja need antakse tema kätte
ajaks, aegadeks ja pooleks ajaks.
Siis võtab kohus istet
ja temalt võetakse ära valitsus
ja ta hävitatakse ning hukatakse lõplikult.
Ja kuningriik ning valitsus
ja võim kuningriikide üle kogu taeva all
antakse Kõigekõrgema pühale rahvale.
Tema kuningriik on igavene kuningriik
ja kõik valitsused peavad teda teenima
ning temale alistuma.”
Siin lõpeb jutustus. Mind, Taanieli, kohutasid mu mõtted
väga ja mu näojume kahvatas, aga selle asja ma pidasin meeles.