1 Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su
rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud
rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal
päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse
kirjutatud.
2 Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed
igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks.
3 Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja
need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja
igavesti.
4 Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat
pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja
äratundmine süveneb.”
5 Ja mina, Taaniel, vaatasin, ja ennäe, veel kaks inglit
seisid seal, üks jõe siinpoolsel kaldal ja teine jõe sealpoolsel
kaldal.
6 Ja üks küsis linases riides mehelt, kes oli jõe vete kohal:
„Kui kaua tuleb oodata nende imede lõppu?”
7 Siis ma kuulsin linases riides meest, kes oli jõe vete
kohal, kuidas ta oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes
vandus selle juures, kes igavesti elab: „Tõesti, aeg, ajad ja
pool aega! Ja kui püha rahva jõu hävitus on lõpule jõudnud, siis
teostuvad need kõik.”
8 Ma kuulsin, aga ei mõistnud, ja ma küsisin: „Mu isand,
missugune on nende lõpp?”
9 Aga ta ütles: „Mine, Taaniel, sest need sõnad jäävad
saladusse ja pitseriga kinnipanduks kuni lõpuajani!
10 Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga
õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud
mõistavad küll.
11 Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver
ja sinna pannakse hävituse koletis, on tuhat kakssada
üheksakümmend päeva.
12 Õnnis on see, kes ootab ja elab üle tuhat kolmsada kolmkümmend
viis päeva.
13 Aga sina mine lõpule vastu ja puhka ning tõuse oma
liisuosaks päevade lõpus!”