10Taanieli nägemus Hiddekeli jõe kaldalPärsia kuninga Koorese kolmandal aastal ilmutati
Taanielile, kellele oli pandud nimeks Beltsassar, üks sõnum; ja
see sõnum on tõsi ning tähendab suurt vaeva. Ta pani sõnumit tähele
ja õppis nägemust mõistma.
„Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat.
Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu
suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme
nädala päevad olid täis saanud.
Ja esimese kuu kahekümne neljandal päeval olin ma suure
jõe, Hiddekeli kaldal.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal
oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase
kullaga.
Ta ihu oli nagu krüsoliit ja ta pale oli välgutaoline, ta
silmad olid nagu tulelondid, ta käsivarred ja jalad hiilgasid
vase sarnaselt; ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine.
Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes
olid koos minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid
suur hirm ja nad jooksid peitu.
Ma jäin üksi. Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei
olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin
jõuetuks.
Ja ma kuulsin tema sõnade kõla; ja kui ma tema sõnade kõla
kuulsin, langesin ma sügavas tardumuses silmili maha, nägu vastu
maad.
Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma
põlvili ja käpukile.
Ja ta ütles mulle: „Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu,
mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on
nüüd läkitatud sinu juurde!” Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis,
seisin ma värisedes.
Ja ta ütles mulle: „Ära karda, Taaniel, sest esimesest
päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla
alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud
su sõnade pärast!
Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu
kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest,
tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli
juurde,
ja tulin sulle õpetama seda, mis rahvale juhtub viimseil
päevil, sest on veelgi üks nägemus neiks päeviks.”
Ja kui ta minuga nõnda rääkis, lõin ma oma silmad maha ja
vaikisin.
Ja vaata, nagu oleks üks inimkäsi puudutanud mu huuli; ja
ma avasin suu ja rääkisin ning ütlesin sellele, kes seisis mu
kohal: „Mu isand, nägemus on täitnud mind hirmuga ja mul ei
ole enam jõudu.
Ja kuidas võikski mu isanda sulane rääkida
isandaga? Sest mul ei ole ikka veel jõudu ja mu
hing on üha kinni.”
Siis puudutas see inimesesarnane mind jälle ja turgutas
mind.
Ja ta ütles: „Ära karda, armas mees, rahu olgu sulle! Ole
julge! Ole julge!” Ja kui ta minuga rääkis, tundsin ma
ennast tugevana ja ütlesin: „Rääkigu mu isand, sest sa oled mind
turgutanud!”
Ja tema ütles: „Kas sa tead, mispärast ma su juurde olen
tulnud? Aga nüüd ma lähen tagasi, võitlema Pärsia kaitseingliga,
ja kui ma temaga valmis saan, vaata, siis tuleb Kreeka
kaitseingel.
Ometi tahan ma sulle teada anda, mis on kirjutatud
tõeraamatusse! Ei ole ühtegi, kes aitaks mind nende vastu, kui
ainult teie kaitseingel Miikael.
Taanielile, kellele oli pandud nimeks Beltsassar, üks sõnum; ja
see sõnum on tõsi ning tähendab suurt vaeva. Ta pani sõnumit tähele
ja õppis nägemust mõistma.
„Neil päevil olin mina, Taaniel, leinanud kolm nädalat.
Maiusrooga ma ei söönud ja liha ega veini ei tulnud mu
suhu, ja ma ei võidnud ennast hoopiski mitte, kuni kolme
nädala päevad olid täis saanud.
Ja esimese kuu kahekümne neljandal päeval olin ma suure
jõe, Hiddekeli kaldal.
Ja ma tõstsin oma silmad üles ning vaatasin, ja ennäe, seal
oli üks mees, linased riided seljas ja niuded vöötatud Uufase
kullaga.
Ta ihu oli nagu krüsoliit ja ta pale oli välgutaoline, ta
silmad olid nagu tulelondid, ta käsivarred ja jalad hiilgasid
vase sarnaselt; ja ta sõnad kõlasid nagu rahvahulga rõkkamine.
Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes
olid koos minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid
suur hirm ja nad jooksid peitu.
Ma jäin üksi. Ja kui ma nägin seda suurt nägemust, siis ei
olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin
jõuetuks.
Ja ma kuulsin tema sõnade kõla; ja kui ma tema sõnade kõla
kuulsin, langesin ma sügavas tardumuses silmili maha, nägu vastu
maad.
Ja vaata, üks käsi puudutas mind ja raputas mind tõusma
põlvili ja käpukile.
Ja ta ütles mulle: „Taaniel, armas mees, pane tähele sõnu,
mis ma sulle räägin, ja seisa seal, kus sa seisid, sest mind on
nüüd läkitatud sinu juurde!” Ja kui ta minuga neid sõnu rääkis,
seisin ma värisedes.
Ja ta ütles mulle: „Ära karda, Taaniel, sest esimesest
päevast peale, kui sa andsid oma südame, et mõista ja olla
alandlik oma Jumala ees, võeti su sõnu kuulda; ja ma olen tulnud
su sõnade pärast!
Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu
kakskümmend üks päeva; aga vaata, Miikael, üks peainglitest,
tuli mulle appi ja ma jäin sinna, Pärsia kuningate kaitseingli
juurde,
ja tulin sulle õpetama seda, mis rahvale juhtub viimseil
päevil, sest on veelgi üks nägemus neiks päeviks.”
Ja kui ta minuga nõnda rääkis, lõin ma oma silmad maha ja
vaikisin.
Ja vaata, nagu oleks üks inimkäsi puudutanud mu huuli; ja
ma avasin suu ja rääkisin ning ütlesin sellele, kes seisis mu
kohal: „Mu isand, nägemus on täitnud mind hirmuga ja mul ei
ole enam jõudu.
Ja kuidas võikski mu isanda sulane rääkida
isandaga? Sest mul ei ole ikka veel jõudu ja mu
hing on üha kinni.”
Siis puudutas see inimesesarnane mind jälle ja turgutas
mind.
Ja ta ütles: „Ära karda, armas mees, rahu olgu sulle! Ole
julge! Ole julge!” Ja kui ta minuga rääkis, tundsin ma
ennast tugevana ja ütlesin: „Rääkigu mu isand, sest sa oled mind
turgutanud!”
Ja tema ütles: „Kas sa tead, mispärast ma su juurde olen
tulnud? Aga nüüd ma lähen tagasi, võitlema Pärsia kaitseingliga,
ja kui ma temaga valmis saan, vaata, siis tuleb Kreeka
kaitseingel.
Ometi tahan ma sulle teada anda, mis on kirjutatud
tõeraamatusse! Ei ole ühtegi, kes aitaks mind nende vastu, kui
ainult teie kaitseingel Miikael.