1 Aga kui ma jälle olin koju tulnud ning oma naise Hanna ja poja
Tobiase olin tagasi saanud, siis oli mul nelipühade pidupäeval, mis
on seitsme nädala püha, hea söömaaeg, ja ma istusin sööma.
2 Nähes nüüd rohkeid roogasid, ütlesin ma oma pojale: „Mine, ja kui
sa leiad mõne meie vendadest, kes midagi vajab, kes Issanda peale mõtleb,
siis too ta siia! Vaata, ma ootan sind!”
3 Ta tuli tagasi ning ütles: „Isa, keegi meie soost on
kägistatud ja heidetud turule.”
4 Siis mina, enne kui ma midagi maitsesin, tõusin kiiresti ja
viisin surnukeha ühte kotta, seniks kui päike loojub.
5 Ma tulin tagasi, pesin ennast ja sõin leinates oma leiba.
6 Mulle meenus Aamose ennustus, kuidas ta oli ütelnud:
„Teie pühad muutuvad leinaks
ja kõik teie rõõmud nutulauludeks!”
Ja ma nutsin.
7 Kui päike oli loojunud, siis ma läksin, kaevasin haua ning
matsin ta maha.
8 Aga naabrid naersid, üteldes: „Ta ei karda enam, et teda selle
teo pärast tapetakse! Ta pidi põgenema, aga vaata, ta matab jälle
surnuid!”
9 Selsamal ööl tulin ma matmast tagasi, ja olles roojaseks saanud,
heitsin ma magama õue müüri äärde ja mu nägu oli katmata.
10 Aga ma ei teadnud, et müüris olid varblased, ja kui mu silmad
lahti olid, siis need varblased sirtsutasid oma sooja väljaheidet mu
silmadesse. Minu silmadesse tekkisid siis valged laigud. Ma läksin
küll arstide juurde, aga nemad ei suutnud mind aidata. Ahhiahharos
toitis siis mind, kuni ta läks Elümaisi.
11 Minu naine Hanna tegi tasu eest naiste käsitöid
12 ja saatis need isandaile: nemad maksid temale palka ja andsid
lisaks ühe kitsetalle.
13 Aga kui ta minu juurde tuli, siis hakkas tall mökitama. Ja ma
küsisin temalt: „Kust see kitsetall on? Ega ometi varastatud? Anna
see tagasi isandaile, sest varastatut ei ole lubatud süüa!”
14 Tema vastas: „See on kingitus, antud mulle palgalisaks.” Aga mina
ei uskunud teda ja käskisin talle isandaile tagasi anda, ja ma
punastasin tema ees. Tema aga vastas ja ütles mulle: „Kus on sinu
almused ja heateod? Vaata, nüüd on sinust kõik teada!”