1 Siis ta läks teele ja olles jõudnud Niineve lähedale, ütles Raafael
Tobiasele:
2 „Kas sa ei mäleta, mu vend, missugusesse olukorda sa jätsid oma
isa?
3 Ruttame ette sinu naisest ja seame maja korda!
4 Ja võta kala sapp kaasa!” Nad läksid siis edasi ja koer käis
nende kannul.
5 Hanna aga istus, silmitsedes oma poja tuleku teed.
6 Kui ta märkas teda tulevat, siis ta ütles tema isale: „Vaata,
sinu poeg tuleb, ja mees, kes läks koos temaga!”
7 Ja Raafael ütles: „Mina tean, et su isa teeb silmad lahti!
8 Võia siis sapiga tema silmi, ja kui kipitab, siis ta hõõrub neid,
valged laigud kaovad ja ta näeb sind!”
9 Hanna jooksis tulijaile vastu, kaelustas oma poega ja ütles talle: „Mina
olen sind näinud, mu laps, nüüd ma võin surra!” Ja nad mõlemad
nutsid.
10 Toobit läks siis ukse juurde ja komistas. Aga poeg jooksis temale
vastu
11 ja haaras oma isa käest kinni ning tilgutas sappi isa
silmadesse, üteldes: „Ole rahulik, isa!”
12 Aga kui silmad kipitasid, siis Toobit hõõrus neid ja tema silma
nurkadest eraldusid valged laigud.
13 Nähes nüüd oma poega, kaelustas ta teda, nuttis ja ütles:
14 „Ole kiidetud, Jumal, olgu igavesti kiidetud sinu nimi ja olgu
kiidetud kõik sinu pühad inglid! Sest sina oled mind karistanud, aga
oled minu peale ka halastanud. Vaata, ma näen oma poega Tobiast!”
15 Tema poeg läks siis rõõmsana sisse ja jutustas isale neist
suurist asjust, mis Meedias olid temale sündinud.
16 Ja Toobit läks välja Niineve väravasse oma miniale vastu,
rõõmustades ja Jumalat kiites. Ja kes nägid teda käimas, imestasid, et
ta jälle näeb. Toobit tunnistas nende ees, et Jumal oli tema peale
halastanud.
17 Ja kui Toobit jõudis oma minia Saara juurde, siis ta õnnistas
teda, üteldes: „Ole terve tulemast, tütar! Kiidetud olgu Jumal, kes
sinu on saatnud meie juurde, nõndasamuti su isa ja ema!”
18 Ja kõigil tema vendadel Niineves oli suur rõõm.
19 Saabusid ka tema vennapoeg Ahhiahharos ja Naadab. Ja Tobiase
pulmi peeti seitse päeva rõõmsasti.