1 Aga tema isa Toobit luges iga päeva. Kui teekonna päevad täis
said ja tema ei tulnud,
2 siis ütles Toobit: „Vahest peetakse neid kinni? Või on Gabael
surnud ja keegi ei anna temale raha?”
3 Ta oli väga mures.
4 Aga naine ütles talle: „Poiss on hukkunud, sellepärast ta jääb
nii kauaks.” Ja ta hakkas nutma tema pärast ning ütles:
5 „Ei, mulle teeb muret, mu laps, et lasksin sind minna, mu
silmavalgus!”
6 Toobit aga ütles talle: „Ole vait, ära muretse, ta on terve!”
7 Naine vastas talle: „Ära räägi, ära peta mind, minu laps on
hukkunud!” Ja ta läks iga päev välja tee peale, mida mööda poeg oli
ära läinud. Päeval ta ei söönud, öösiti aga kaebles lakkamatult oma
poja Tobiase pärast, kuni olid möödunud need neliteist
pulmapäeva, milleks Raguel oli Tobiast vannutanud sinna jääma.
8 Aga Tobias ütles Raguelile: „Lase mind minna, sest mu isa ja ema
ei loodagi enam mind näha saada!”
9 Tema äi aga ütles talle: „Jää minu juurde, ma läkitan su isale
sõnumi ja teatan talle, kuidas su käsi käib!” Ja Tobias vastas: „Ei,
vaid läkita mind mu isa juurde!”
10 Siis Raguel tõusis üles ja andis temale ta naise Saara ning
poole varandusest: orjad, loomad ja raha.
11 Ta õnnistas neid ning saatis nad teele, üteldes: „Taeva Jumal
andku teile õnne, mu lapsed, enne kui ma suren!”
12 Ja oma tütrele ta ütles: „Austa oma mehe vanemaid, nemad on nüüd
sinu vanemad! Soovin sinust head kuulda!” Ja ta suudles teda.
13 Edna ütles Tobiasele: „Armas vend, taeva Issand viigu sind
koju ja andku mulle näha sinu lapsi minu tütrelt Saaralt, et võiksin
rõõmus olla Issanda ees! Ja vaata, ma usaldan sulle pandiks oma tütre,
ära kurvasta teda!”
14 Pärast seda läks Tobias teele, kiites Jumalat, kes oli lasknud
tema teekonna korda minna. Ja ta õnnistas Ragueli ja tema naist Ednat.