Eestikeelne Piibel 1997
50Jumala tegude ülistus ajaloos See oli ülempreester Siimon, Oniase poeg, kes oma eluajal kohendas koda ja kelle päevil tempel uuendati.Tema ehitas kaks korda kõrgemaks taastatud templi kõrge ringmüüri.
Tema päevil rajati veehoidla, tiik, ümbermõõdult otsekui meri.
Tema hoolitses oma rahva eest, et kaotust ei tuleks, ja kindlustas linna piiramise vastu.
Kui hiilgav ta oli, pöördudes rahva poole koja eesriide tagant välja tulles.
Ta oli nagu koidutäht pilvede vahel, nagu täiskuu omal ajal,
nagu päike, kui see kiirgab Kõigekõrgema templi kohal, nagu vikerkaar, mis särab toredates pilvedes,
nagu roosiõis kevadpäevil, nagu liilia veeallika ääres, nagu palsamipuu oks suvisel ajal,
nagu tuli ja suitsutusrohi pannil, nagu meisterlikult valmistatud kuldastja, kaunistatud igasugu kalliskividega,
nagu viljarikas õlipuu, nagu küpress, mis kasvab pilvedeni.
Kui ta pani selga aukuue ja riietus kogu toredusega, siis astudes üles püha altari juurde, täitis ta pühamu eesõue aupaistusega.
Kui ta võttis vastu ohvriosi preestrite kätelt, seistes ise altarilee ääres, siis olid vennad ringina tema ümber nagu noored seedrid Liibanonil, ümbritsedes teda nagu palmitüved.
Ja kõik Aaroni pojad oma toreduses, käes Issanda ohvriannid, olid terve Iisraeli koguduse ees.
Ja kui ta altariteenistuse oli lõpetanud, siis, et kroonida ohvrit Kõigekõrgemale, Kõigeväelisele,
sirutas ta käe ohvrikarika järele ja ohverdas viinamarjade verd, valades seda altari alusele, meeldivaks lõhnaks Kõigekõrgemale, kõikide Kuningale.
Siis hüüdsid Aaroni pojad ja puhusid seppade taotud pasunaid, lastes valjult kõlada häält meeldetuletuseks Kõigekõrgema ees.
Kogu rahvas tõttas siis üheskoos ja heitis silmili maha kummardama oma Issandat, kõigeväelist Jumalat, Kõigekõrgemat.
Lauljad oma häältega kiitsid, väga kaugele kõlas lummav laul.
Ja rahvas anus Issandat, Kõigekõrgemat, palvetas Halastaja ees, kuni Issanda austamine oli lõpule viidud ja tema teenimine lõpetatud.
Siis astus Siimon alla ja tõstis oma käed terve Iisraeli laste koguduse üle, et oma huultelt anda neile Issanda õnnistus, tundes ise uhkust tema nime pärast.
Ja rahvas kummardas jälle, et võtta vastu õnnistus Kõigekõrgemalt.
Nüüd kiitke kõik Jumalat, kes kõikjal teeb suuri tegusid, kes ülendab meie päevi emaihust alates ja talitab meiega oma halastust mööda.
Tema andku meile südamerõõmu ja et meie päevil oleks Iisraelis rahu, nagu oli muistseil päevil.
Tema halastus olgu alati meiega ja ta lunastagu meid meie elupäevil.
Minu hing vihkab kaht rahvast, ja kolmas ei olegi rahvas:
neid, kes asuvad Seiri mäestikus, ja vilisteid ja seda rumalat rahvast, kes elab Sekemis.
Kirjutaja lõppsõna Arukuse ja mõistlikkuse õpetuse olen selles raamatus kirja pannud, mina, Jeesus, Siiraki poeg, Eleasari pojapoeg Jeruusalemmast, olles tarkust puistanud oma südamest.
Õnnis on see, kes sellega tutvust teeb, ja kes seda südamesse võtab, saab targaks.
Sest kui ta seda teeb, siis on temal jõudu kõigeks - on ju Issanda valgus tema teejuht.