43Jumala tegude ülistus loodusesKõrguse uhkuseks on selge taevalaotus,
taeva ilu on hiilgav vaatepilt.
Päike paistab, kuulutab tõustes -
see on imeasi, Kõigekõrgema töö!
Keskpäeval ta kuivatab maa
ja kes jõuaks seista tema palavuses?
Ahju lõõtsutatakse kuumust nõudvateks töödeks,
aga kolm korda rohkem kõrvetab päike mägesid.
Ta tekitab tulist auru ja kiirgab kiiri,
mis pimestavad silmi.
Suur on Issand, kes päikese on teinud,
tema käsul tõttab see oma teekonnal.
Ja kuu! Määratud ajal kõikjal,
aja näitaja ning ajastute tähistaja.
Kuu järgi märgitakse pühade aega,
kuu on valgus, mis kahaneb, kuni kaob.
Aeg on oma nime saanud Kuust.
Muutudes kuu kasvab imeliselt.
Taevalaotuses hiilates on ta
kõrguse väehulkadele relvaks.
Tähtede sära on taeva ilu,
vilkuv kaunistus Issanda kõrgustes.
Püha Jumala käsul
seisavad tähed oma kohal
ega väsi oma valvepostidel.
Vaata vikerkaart ja ülista selle Loojat:
särades on see väga ilus!
See piirab taevast toreda kaarena,
Kõigekõrgema käed on selle koolutanud.
Tema käsul hakkab äkitselt lund sadama
ja ta läkitab kiiresti oma kohtu välke.
Selleks avanevad varaaidad
ja pilved lendavad välja otsekui linnud.
Oma võimsuses ta tihendab pilvi
ja raheterad langevad kildudena alla.
Tema ilmudes kõiguvad mäed,
tema tahtel puhub lõunatuul.
Tema piksemürin paneb maa värisema,
sünnib tormav põhjatuul ja tuulispea.
Ta puistab lund nagu lendlevaid linde,
ja siis tuiskab, nagu laskuks rohutirtsuparv.
Lume ilusat valevust imetleb silm
ja selle sajust vaimustub süda.
Ta riputab maa peale härmatist nagu soola,
mis jäätub teravaiks okkaiks.
Külm põhjatuul puhub
ja vesi külmub jääks.
See tekib iga veekogu peale
ja vesi kattub otsekui soomusrüüga.
Ta murendab mäed ja kuumutab kõrbe
ning kõrvetab halja rohu otsekui tuli.
Udu toob ruttu kosutust kõigile
ja kaste langeb jahutuseks pärast palavust.
Oma nõu järgi ta vaigistas meresügavused
ja istutas sinna saared.
Merel sõitjad jutustavad selle hädaohtlikkusest
ja me imestame, kui meie kõrvad seda kuulevad.
Ja seal on kummalised ning imelised olendid,
mitmesugused looma- ja mereelukate liigid.
Tänu tema võimsusele
õnnestub tema käskjala teekond
ja tema sõna läbi püsib kõik.
Palju võiksime veel ütelda,
ometi ei jõuaks me kuhugi,
ja lõppsõnaks on: „Tema on kõik!”
Kas suudame teda kiita?
Sest tema on suurem kui kõik tema teod.
Issand on kardetav ja väga suur
ja tema võimsus on imeline.
Kiitke Issandat, ülendage teda kõigest jõust:
tema on ikkagi veel suurem!
Ülendage teda suurema jõuga, ärge väsige:
eesmärki ei saavuta te ometi!
Kes on teda näinud,
et saaks teda kirjeldada?
Ja kes suudaks teda ülistada,
nõnda nagu ta väärib?
Palju on saladusi, suuremad kui need,
sest tema tegudest oleme vähe näinud.
Sest Issand on teinud kõik
ja on tarkuse andnud jumalakartlikele.
taeva ilu on hiilgav vaatepilt.
Päike paistab, kuulutab tõustes -
see on imeasi, Kõigekõrgema töö!
Keskpäeval ta kuivatab maa
ja kes jõuaks seista tema palavuses?
Ahju lõõtsutatakse kuumust nõudvateks töödeks,
aga kolm korda rohkem kõrvetab päike mägesid.
Ta tekitab tulist auru ja kiirgab kiiri,
mis pimestavad silmi.
Suur on Issand, kes päikese on teinud,
tema käsul tõttab see oma teekonnal.
Ja kuu! Määratud ajal kõikjal,
aja näitaja ning ajastute tähistaja.
Kuu järgi märgitakse pühade aega,
kuu on valgus, mis kahaneb, kuni kaob.
Aeg on oma nime saanud Kuust.
Muutudes kuu kasvab imeliselt.
Taevalaotuses hiilates on ta
kõrguse väehulkadele relvaks.
Tähtede sära on taeva ilu,
vilkuv kaunistus Issanda kõrgustes.
Püha Jumala käsul
seisavad tähed oma kohal
ega väsi oma valvepostidel.
Vaata vikerkaart ja ülista selle Loojat:
särades on see väga ilus!
See piirab taevast toreda kaarena,
Kõigekõrgema käed on selle koolutanud.
Tema käsul hakkab äkitselt lund sadama
ja ta läkitab kiiresti oma kohtu välke.
Selleks avanevad varaaidad
ja pilved lendavad välja otsekui linnud.
Oma võimsuses ta tihendab pilvi
ja raheterad langevad kildudena alla.
Tema ilmudes kõiguvad mäed,
tema tahtel puhub lõunatuul.
Tema piksemürin paneb maa värisema,
sünnib tormav põhjatuul ja tuulispea.
Ta puistab lund nagu lendlevaid linde,
ja siis tuiskab, nagu laskuks rohutirtsuparv.
Lume ilusat valevust imetleb silm
ja selle sajust vaimustub süda.
Ta riputab maa peale härmatist nagu soola,
mis jäätub teravaiks okkaiks.
Külm põhjatuul puhub
ja vesi külmub jääks.
See tekib iga veekogu peale
ja vesi kattub otsekui soomusrüüga.
Ta murendab mäed ja kuumutab kõrbe
ning kõrvetab halja rohu otsekui tuli.
Udu toob ruttu kosutust kõigile
ja kaste langeb jahutuseks pärast palavust.
Oma nõu järgi ta vaigistas meresügavused
ja istutas sinna saared.
Merel sõitjad jutustavad selle hädaohtlikkusest
ja me imestame, kui meie kõrvad seda kuulevad.
Ja seal on kummalised ning imelised olendid,
mitmesugused looma- ja mereelukate liigid.
Tänu tema võimsusele
õnnestub tema käskjala teekond
ja tema sõna läbi püsib kõik.
Palju võiksime veel ütelda,
ometi ei jõuaks me kuhugi,
ja lõppsõnaks on: „Tema on kõik!”
Kas suudame teda kiita?
Sest tema on suurem kui kõik tema teod.
Issand on kardetav ja väga suur
ja tema võimsus on imeline.
Kiitke Issandat, ülendage teda kõigest jõust:
tema on ikkagi veel suurem!
Ülendage teda suurema jõuga, ärge väsige:
eesmärki ei saavuta te ometi!
Kes on teda näinud,
et saaks teda kirjeldada?
Ja kes suudaks teda ülistada,
nõnda nagu ta väärib?
Palju on saladusi, suuremad kui need,
sest tema tegudest oleme vähe näinud.
Sest Issand on teinud kõik
ja on tarkuse andnud jumalakartlikele.