27KaubitsemisestRaha pärast on paljud pattu teinud
ja kes tahab palju saada,
pöörab oma silmad Issandalt.
Otsekui vai lüüakse kivide vahele,
nõnda tungib patt müügi ja ostu vahele.
Kes hoolsalt ei pea kinni Issanda kartusest,
selle koda variseb varsti.
KõnestSõela raputades jääb peale räbu,
nõndasamuti jääb inimese saast tema mõtteisse.
Potissepa tööd proovitakse ahjus
ja inimest õpitakse tundma tema kõnest.
Vili näitab hoolitsemist puu eest,
nõndasamuti sõna inimsüdame mõtteid.
Ära kiida meest, enne kui ta on kõnelnud,
sest kõne on inimese katsekivi!
Õiglusest ja õigusestKui taotled õigust, siis saavutad selle
ja ehid ennast sellega kui aukuuega.
Linnud seltsivad omasugustega
ja tõde tuleb jälle nende juurde,
kes seda nõuavad.
Lõvi varitseb saaki,
nõnda ka patt ülekohtutegijaid.
Jumalakartliku kõne on alati tark,
albil aga muutub just nagu kuu.
Arutute keskel mõõda aega,
aga mõistlike seltsis ole alatasa!
Rumalate kõne on põlastust väärt
ja nende naer on patune ülemeelikus.
Kes palju vannub, selle jutt ajab juuksed püsti
ja seesuguste riid paneb kõrvad kinni.
Ülbete riid on verevalamine
ja nende sõimlemist on vastik kuulda.
SaladustestKes saladusi avaldab, kaotab usalduse
ega leia enam sõpra oma hingele.
Armasta sõpra ja ole talle truu,
aga kui oled ta saladusi avaldanud,
siis ära enam jookse talle järele!
Sest otsekui inimene hävitab oma vaenlase,
nõnda oled sina hävitanud oma ligimese sõpruse.
Ja otsekui laseksid linnu lahti oma käest,
nõnda oled ligimese lasknud minna
ega saa teda enam kätte.
Ära aja teda taga, sest ta on juba kaugel,
põgenenud nagu gasell püünisest!
Haava saab siduda ja teotust lepitada,
aga saladuste väljarääkijal ei ole lootust.
UsaldamatusestKes silma pilgutab, kavatseb kurja,
ja keegi ei pääse tema käest.
Sinu silma ees räägib ta magusasti
ja imetleb sinu sõnu,
aga pärast väänab ta oma suud
ja teeb sinu sõnadest pahanduse.
On palju, mida ma vihkan,
aga ei midagi nõnda nagu sellist -
ka Issand vihkab teda!
Kes viskab kivi kõrgele,
viskab selle enesele pähe,
ja salakaval hoop rebib haavad lahti.
Kes kaevab augu, langeb sinna sisse,
ja kes paneb püünise, seda püütakse sellega.
Kes kurja teeb, sellele veereb see tagasi
ja ta ei märka, kust see temale tuleb.
Ülbe pilkab ja teotab,
aga karistus varitseb teda otsekui lõvi.
Püünisesse langevad,
kes rõõmustavad vagade langusest,
ja valu hävitab nad juba enne surma.
Raev ja viha, ka need on hirmsad,
patune mees aga püsib neis kindlalt.
ja kes tahab palju saada,
pöörab oma silmad Issandalt.
Otsekui vai lüüakse kivide vahele,
nõnda tungib patt müügi ja ostu vahele.
Kes hoolsalt ei pea kinni Issanda kartusest,
selle koda variseb varsti.
KõnestSõela raputades jääb peale räbu,
nõndasamuti jääb inimese saast tema mõtteisse.
Potissepa tööd proovitakse ahjus
ja inimest õpitakse tundma tema kõnest.
Vili näitab hoolitsemist puu eest,
nõndasamuti sõna inimsüdame mõtteid.
Ära kiida meest, enne kui ta on kõnelnud,
sest kõne on inimese katsekivi!
Õiglusest ja õigusestKui taotled õigust, siis saavutad selle
ja ehid ennast sellega kui aukuuega.
Linnud seltsivad omasugustega
ja tõde tuleb jälle nende juurde,
kes seda nõuavad.
Lõvi varitseb saaki,
nõnda ka patt ülekohtutegijaid.
Jumalakartliku kõne on alati tark,
albil aga muutub just nagu kuu.
Arutute keskel mõõda aega,
aga mõistlike seltsis ole alatasa!
Rumalate kõne on põlastust väärt
ja nende naer on patune ülemeelikus.
Kes palju vannub, selle jutt ajab juuksed püsti
ja seesuguste riid paneb kõrvad kinni.
Ülbete riid on verevalamine
ja nende sõimlemist on vastik kuulda.
SaladustestKes saladusi avaldab, kaotab usalduse
ega leia enam sõpra oma hingele.
Armasta sõpra ja ole talle truu,
aga kui oled ta saladusi avaldanud,
siis ära enam jookse talle järele!
Sest otsekui inimene hävitab oma vaenlase,
nõnda oled sina hävitanud oma ligimese sõpruse.
Ja otsekui laseksid linnu lahti oma käest,
nõnda oled ligimese lasknud minna
ega saa teda enam kätte.
Ära aja teda taga, sest ta on juba kaugel,
põgenenud nagu gasell püünisest!
Haava saab siduda ja teotust lepitada,
aga saladuste väljarääkijal ei ole lootust.
UsaldamatusestKes silma pilgutab, kavatseb kurja,
ja keegi ei pääse tema käest.
Sinu silma ees räägib ta magusasti
ja imetleb sinu sõnu,
aga pärast väänab ta oma suud
ja teeb sinu sõnadest pahanduse.
On palju, mida ma vihkan,
aga ei midagi nõnda nagu sellist -
ka Issand vihkab teda!
Kes viskab kivi kõrgele,
viskab selle enesele pähe,
ja salakaval hoop rebib haavad lahti.
Kes kaevab augu, langeb sinna sisse,
ja kes paneb püünise, seda püütakse sellega.
Kes kurja teeb, sellele veereb see tagasi
ja ta ei märka, kust see temale tuleb.
Ülbe pilkab ja teotab,
aga karistus varitseb teda otsekui lõvi.
Püünisesse langevad,
kes rõõmustavad vagade langusest,
ja valu hävitab nad juba enne surma.
Raev ja viha, ka need on hirmsad,
patune mees aga püsib neis kindlalt.