1 Tarkus ülistab ennast
ja kiidab end oma rahva keskel.
2 Kõigekõrgema koguduses avab ta suu
ja kiidab end tema väe ees:
3 „Mina tulin Kõigekõrgema suust
ja katsin maad otsekui udu.
4 Ma elasin kõrgustes
ja minu iste oli pilvesambas.
5 Mina üksi ringlesin taevakaartel
ja käisin kuristike sügavustes.
6 Mere laineil ja kogu maal,
kõigi rahvaste ja rahvuste üle oli mul meelevald.
7 Kõigi nende juures otsisin ma rahupaika:
kelle pärisossa ma võiksin jääda?
8 Siis kõige Looja käskis mind,
tema, kes minu on loonud,
andis rahu minu telgile ja ütles:
„Jaakobis löö üles oma telk
ja Iisraelis võta enesele pärisosa!”
9 Alguses, enne aegade arvestust, on ta minu loonud
ja iialgi ei lakka ma olemast.
10 Pühas telgis teenisin ma tema ees,
ja nõnda kinnistati mind Siionisse.
11 Nõnda laskis ta mind rahu leida armsas linnas,
minu valitsus on Jeruusalemmas.
12 Ma juurdusin austatud rahvas,
Issanda omandis, tema pärisosas.
13 Ma kasvasin kõrgeks nagu seeder Liibanonil
ja küpress Hermoni mäestikus.
14 Ma kasvasin kõrgeks nagu palmipuu Een-Gedis
ja roosipõõsad Jeerikos,
nagu ilus õlipuu väljal.
Ma kasvasin kõrgeks nagu plataan.
15 Ma lõhnasin hästi nagu kaneel ja palsam,
andsin meeldivat lõhna nagu valitud mürr,
nagu galban ja oonüks ja stakte,
nagu suitsutusrohu suits telgis.
16 Ma laiutasin oma oksi nagu terebint,
minu oksad olid ilusad ja armsad.
17 Ma ajasin toredaid võrseid nagu viinapuu
ja minu õitest tuli kaunis ning rikkalik vili.
19 Tulge minu juurde, kes te ihaldate mind,
ja küllastuge minu viljast!
20 Sest mälestus minust on magusam kui mesi
ja pärida mind on parem kui meevaha.
21 Kes minust söövad, soovivad veelgi,
ja kes minust joovad, janunevad üha.
22 Kes mind kuulda võtab, ei jää häbisse,
ja kes minu pärast vaeva näevad, ei tee pattu.”
Kõigekõrgema Jumala lepinguraamatu kohta,
Seaduse kohta, mille Mooses meile andis
pärisosaks Jaakobi kogudustele.
25 Ta laseb voolata tarkusel,
mis on nagu Piison ja Tigris kevadisel ajal,
26 ta tekitab mõistuse tulva,
mis on nagu Eufrat ja Jordan lõikuse päevil,
27 ta ilmutab õpetuse valgust,
mis on nagu Giihon viinamarjakoristuse ajal.
28 Ei õppinud esimene teda täiesti tundma,
ja nõnda ka viimane ei mõista teda.
29 Sest ta mõte on suurem kui meri
ja nõu sügavam kui tohutu kuristik.
30 Mina olen nagu jõeharu ja veejuhe,
mis paradiisist on lähtunud.
31 Ma ütlesin: „Mina kastan oma aeda
ja joodan oma peenart.”
Ja vaata, minu kraavist sai jõgi
ning minu jõest sai meri.
32 Ma lasen oma juhatust ikka veel
paista otsekui koitu
ja valgustada kaugele.
33 Ma valan ikka veel välja õpetust
otsekui prohvetikuulutust,
jättes selle tulevastele põlvedele
igaveseks ajaks.
34 Nähke, et mina ei ole vaeva näinud
ainult iseenese heaks,
vaid kõigi heaks,
kes tarkust taotlevad.