Eestikeelne Piibel 1997
20Kõnelemisest ja vaikimisest On noomimist, mis ei sünni õigel ajal, mõni aga vaikib ja see on tark.Parem noomida kui viha pidada.
Kes üles tunnistab, seda hoitakse kahju eest.
Otsekui eunuhh, kes himustab neitsit vägistada, on see, kes tahab õigust mõista vägivallaga.
Mõni vaikib ja teda peetakse targaks, ja mõnda vihatakse, et ta palju lobiseb.
Mõni vaikib, sest ta ei oska vastata, ja mõni vaikib, sest ta teab parajat aega.
Tark inimene vaikib, kuni õige aeg tuleb, aga lobiseja ja alp ei hooli ajast.
Kes palju sõnu teeb, seda vihatakse, ja omavolitseja on põlastust väärt.
Näilikkuse petlikkusest Mõnele mehele on õnnetus õnneks ja võit võib olla kaotuseks.
On ande, millest sul ei ole kasu, ja on ande, mis tasuvad kahekordselt.
Mõni talub alandust au pärast ja mõni tõstab madalusest pea üles.
Mõni ostab palju vähese eest, peab aga maksma seitsmekordselt.
Tark teeb ennast armsaks sõnadega, aga rumalate lahkus on raisatud.
Kitsi inimese and on väärtuseta Arutu annist ei ole sul kasu, sest ühe silma asemel on temal neid mitu.
Ta annab vähe ja sõimab palju, ja avab oma suu nagu sõnumitooja. Ta laenab täna ja homme nõuab tagasi, vihatud on niisugune inimene.
Rumal ütleb: „Minul ei ole sõpra ja minu heategude eest ei ole tänu.
Neil, kes minu leiba söövad, on laisad keeled.” Kui paljud ja kui sageli on teda naernud!
Hoiatus keelepattude eest Parem komistada maapinnal kui libastuda keelega: õela langus tuleb nii äkitselt.
Ebameeldiv inimene - kohatu jutt, arutute suus on see tavaline.
Õpetussõna rumala suust põlatakse, sest ta ei ütle seda õigel ajal.
Mõnda takistab pattu tegemast vaesus ja oma rahus ei lase ta ennast häirida.
Mõni hävitab oma hinge häbi pärast ja kahjustab iseennast mõistmatu käitumisega.
Mõni annab häbi pärast sõbrale lubadusi ja teeb ta asjatult oma vaenlaseks.
Vale on taunitav Vale on inimesel paha häbiplekk, arutute suus on see aga tavaline.
Pigem varas kui alatine valetaja, aga mõlemad pärivad hukatuse.
Valeliku inimese harjumus on vääritu ja tema häbi on alati temaga kaasas.
Tarkuse kasust ja kasutusest Kes sõnades on tark, edutab iseennast, ja mõistlik inimene meeldib suurtele isandatele.
Kes maad harib, teeb kõrgeks oma viljakuhilad, ja kes suurtele isandatele meeldib, lepitab ülekohut.
Meelehea ja kingitused pimestavad tarkade silmi ja takistavad manitsust otsekui suukorv suu ees.
Peidetud tarkus ja nähtamatu varandus - mis kasu on neist mõlemast?
Pigem inimene, kes varjab rumalust, kui inimene, kes varjab tarkust.