1 Ja kuningas Daarjavese neljandal aastal tuli Issanda sõna
Sakarjale üheksanda kuu, kislevikuu neljandal päeval.
2 Peetel oli saatnud Sareseri ja Regem-Meleki oma meestega
leevendama Issanda palet
3 ja küsima preestreilt, kes olid vägede Issanda kojas, ja
prohveteilt nõnda: „Kas ma pean viiendas kuus nutma ja paastuma, nagu ma
nii palju aastaid olen teinud?”
4 Ja mulle tuli vägede Issanda sõna; ta ütles:
5 „Räägi kogu maa rahvale ja preestreile ning ütle: Kui te olete paastunud
ja kurtnud viiendas ja seitsmendas kuus need seitsekümmend aastat,
kas te siis mulle olete paastunud?
6 Ja kui te olete söönud ja joonud, eks te ole siis söönud ja
joonud iseendile?
7 Kas pole need samad sõnad, mis Issand kuulutas endiste prohvetite
läbi, kui Jeruusalemm ja selle ümberkaudsed linnad elasid alles rahus
ja Lõunamaa ja Madalmaa olid asustatud?”
8 Ja Issanda sõna tuli Sakarjale; ta ütles:
9 „Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões,
osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale!
10 Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja
viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
11 Aga nad tõrkusid tähele panemast ja tegid oma kaela kangeks ja
kõrvad kurdiks kuulma.
12 Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda
Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga
endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha.
13 Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad,
aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand.
14 Ma puhusin nad laiali kõigi paganate juurde, keda nad ei
tundnud, ja maa nende taga jäi tühjaks minejaist ja tulijaist. Nõnda
muudeti ihaldatud maa kõrbeks.”