1 Häda tõrksale ja roojasele linnale,
kes on rõhuja!
2 Ta ei ole kuulanud häält,
ei ole võtnud õpetust,
ei ole lootnud Issanda peale,
ei ole liginenud oma Jumalale.
3 Ta vürstid temas
on möirgavad lõvid,
ta kohtumõistjad
on õhtused hundid,
kes ei jäta midagi hommikuni.
4 Ta prohvetid on jultunud,
truuduseta mehed,
ta preestrid teotavad pühamut,
rikuvad Seadust.
5 Issand tema keskel on õiglane,
tema ei tee ülekohut;
tema toob igal hommikul
valguse ette oma õiguse,
ei see jää tulemata!
Aga ülekohtutegija ei tunne häbi.
6 Ma olen hävitanud paganaid,
nende nurgatornid on rüüstatud;
ma olen teinud nende tänavad tühjaks,
käidamatuks;
nende linnad on laastatud,
inimtühjad, elaniketa.
7 Ma mõtlesin:
Küllap sa kardad mind,
küll sa võtad õpetust,
et tema eluaset ei kaotataks;
et sa peaksid meeles kõike,
mis ma talle käsuks olen andnud.
Aga ometi olid nad agarad
tegema kurja kõigi oma tegudega.
8 Seepärast oodake mind,
ütleb Issand,
päeva, kui ma tõusen saagile!
Sest minu õigus on koguda rahvaid,
koondada kuningriike,
et valada nende peale välja oma meelepaha,
kogu oma tuline viha,
sest mu püha viha tules
peab hävima kogu maa.
9 Sest siis ma puhastan rahvaste huuled,
et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime,
teenida teda õlg õla kõrval.
10 Siis toovad mulle roaohvreid
minu poole palvetajad,
hajuvil olijad,
teiselt poolt Etioopia jõgesid.
11 Sel päeval pole sul vaja häbeneda
ühegi oma teo pärast,
millega sa oled üles astunud minu vastu,
sest siis ma kõrvaldan su keskelt
su ülemeelikud hooplejad,
ja sa ei ole enam ülbe
mu pühal mäel.
12 Aga ma jätan su keskele alles
vaese ja viletsa rahva,
ja need otsivad pelgupaika
Issanda nimes.
13 Iisraeli jääk ei tee ülekohut
ega räägi valet
ja nende suus ei leidu
kavalat keelt.
Tõesti, nad käivad karjas ja puhkavad
ja ükski ei peleta neid.
14 Hõiska, Siioni tütar,
hüüa, Iisrael!
Rõõmusta ja rõkata kogu südamest,
Jeruusalemma tütar!
15 Issand on võtnud tagasi
kohtuotsuse sinu kohta,
ta on pööranud ära
su vaenlase.
Issand, Iisraeli kuningas,
on su keskel,
enam pole sul vaja
näha õnnetust.
16 Sel päeval öeldakse Jeruusalemmale:
Ära karda, Siion,
ärgu lõtvugu su käed!
17 Issand, sinu Jumal, on su keskel,
kangelane, kes aitab.
Ta rõõmustab sinu pärast väga,
ta uuendab oma armastust sinuga,
ta tunneb hõisates sinust rõõmu.
18 Ma võtan sinult ära need,
kes on pühade pärast kurvad;
teotus on koormaks tema peal.
19 Vaata, sel ajal teen ma lõpu
kõigile su rõhujaile.
Ma aitan lonkajat ja kogun äraaetu;
ma teen nad ülistatuiks ja kuulsaiks
kõigis maades,
kus nad on pidanud häbenema.
20 Sel ajal toon ma teid,
sel ajal kogun ma teid,
sest ma teen teid kuulsaiks ja ülistatuiks
kõigi maa rahvaste seas,
kui ma teie eneste nähes
pööran teie saatuse,
ütleb Issand.”
3
Jeruusalemma süü ja lunastus