7Kristlane on lahti Moosese Seaduse altVennad, kas te siis ei tea - ma räägin ju
seadusetundjaile -, et seadus valitseb inimese üle, niikaua kui
inimene elab.
Nii on abielunaine seadusega seotud mehe külge, kuni mees
elab; aga kui mees sureb, on ta saanud vabaks mehe seaduse alt.
Sellepärast, kui naine mehe eluajal on teise mehega,
nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on naine
vaba seaduse alt, nii et ta ei ole teisele mehele minnes
abielurikkuja.
Niisiis, mu vennad, ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu
kaudu, et te saaksite teisele, kes on üles äratatud surnuist, et
me kannaksime vilja Jumalale.
Sest kui me olime alles lihalikud, siis haarasid meie liikmeid
Seaduse kaudu tekkivad patukired, et kanda vilja surmale.
Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti
Seaduse alt, millega meid kammitseti, nii et me teenime Jumalat
uuel teel Vaimu all ja mitte vanal teel kirjatähe all.
Seadus, patt ja surmMis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi!
Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest
ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks
öelnud: „Sa ei tohi himustada!”
Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu
igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt
ellu,
mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema
mulle eluks, oli surmaks,
sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu
ning surmas mu käsu varal.
Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige
ja hea.
Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte!
Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu
mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik,
müüdud patu alla.
Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee
seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.
Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et
Seadus on hea.
Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis
minus elab.
Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole
head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.
Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha,
ma teen.
Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee
seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.
Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on
kalduvus teha kurja.
Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,
oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu
mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu
liikmetes.
Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma
ihust?
Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse
läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala
Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.
seadusetundjaile -, et seadus valitseb inimese üle, niikaua kui
inimene elab.
Nii on abielunaine seadusega seotud mehe külge, kuni mees
elab; aga kui mees sureb, on ta saanud vabaks mehe seaduse alt.
Sellepärast, kui naine mehe eluajal on teise mehega,
nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on naine
vaba seaduse alt, nii et ta ei ole teisele mehele minnes
abielurikkuja.
Niisiis, mu vennad, ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu
kaudu, et te saaksite teisele, kes on üles äratatud surnuist, et
me kannaksime vilja Jumalale.
Sest kui me olime alles lihalikud, siis haarasid meie liikmeid
Seaduse kaudu tekkivad patukired, et kanda vilja surmale.
Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti
Seaduse alt, millega meid kammitseti, nii et me teenime Jumalat
uuel teel Vaimu all ja mitte vanal teel kirjatähe all.
Seadus, patt ja surmMis me siis ütleme? Kas Seadus on patt? Mitte sugugi!
Kuid pattu ma poleks ära tundnud muidu kui Seaduse läbi; sest
ma ei oleks himustamisest midagi teadnud, kui Seadus ei oleks
öelnud: „Sa ei tohi himustada!”
Aga patt, kasutades võimalust, tekitas minus käsu kaudu
igasuguseid himusid; sest ilma Seaduseta on patt surnud.
Mina elasin kunagi Seaduseta, ent kui käsk tuli, siis virgus patt
ellu,
mina aga surin. Ja selgus, et seesama käsk, mis pidi olema
mulle eluks, oli surmaks,
sest patt, kasutades võimalust, eksitas mind käsu kaudu
ning surmas mu käsu varal.
Nõnda on siis Seadus püha ning käsk on püha, õige
ja hea.
Kas nüüd see hea on mulle saanud surmaks? Kindlasti mitte!
Vaid patt, et ta oleks nähtav patuna, on toonud selle hea kaudu
mulle surma, et patt ise saaks käsu kaudu üliväga patuseks.
Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik,
müüdud patu alla.
Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee
seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.
Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et
Seadus on hea.
Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis
minus elab.
Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole
head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.
Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha,
ma teen.
Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee
seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.
Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on
kalduvus teha kurja.
Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,
oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu
mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu
liikmetes.
Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma
ihust?
Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse
läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala
Seadust, kuid oma loomusega patu seadust.