4Näited AabrahamistMis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami leidnud olevat?
Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis
tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see
arvestati talle õiguseks.”
Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt
võlale.
Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb
õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,
nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal
arvestab õigust tegudest sõltumatult:
„Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud
ja kelle patud on kinni kaetud.
Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”
Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka
ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk
õiguseks.
Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli
ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei
olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.
Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse
pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks
kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks
ka neile,
ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole
üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami
usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.
Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud
Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis
oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole
ka üleastumist.
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks
armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult
sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami
usust, kes on meie kõikide isa -
nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude
rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks
surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab
paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema
sinu sugu.”
Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi
saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai
vägevaks usus, ülistades Jumalat
ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda,
mida on tõotanud.
Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud
üksnes tema pärast,
vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest
me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles
meie õigekssaamise pärast.
Sest kui Aabraham on mõistetud õigeks tegude tõttu, siis
tal on, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees.
Sest mida ütleb Pühakiri? „Aabraham uskus Jumalat, ja see
arvestati talle õiguseks.”
Tegude tegijale ei arvestata palka mitte armust, vaid vastavalt
võlale.
Aga sellele, kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes teeb
õigeks jumalakartmatu, arvestatakse õiguseks tema usk,
nõnda nagu Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal
arvestab õigust tegudest sõltumatult:
„Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud
ja kelle patud on kinni kaetud.
Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.”
Kas see õndsusekuulutus käib nüüd ümberlõigatute või ka
ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme: Aabrahamile arvestati usk
õiguseks.
Kuidas seda siis arvestati? Kas siis, kui ta oli
ümberlõigatu või alles ümber lõikamata? Seda tehti, kui ta ei
olnud ümber lõigatud, vaid ümber lõikamata.
Ja ümberlõikamise tähise sai ta selle usu õiguse
pitseriks, mis tal oli juba ümberlõikamata põlves, et ta oleks
kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamata põlves, et õigus arvestataks
ka neile,
ja et ta oleks ka nende ümberlõigatute isa, kes ei ole
üksnes ümber lõigatud, vaid käivad ka meie isa Aabrahami
usu jälgedes, mis tal oli ümberlõikamata põlves.
Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud
Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis
oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole
ka üleastumist.
Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks
armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult
sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami
usust, kes on meie kõikide isa -
nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude
rahvaste isaks!” - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks
surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab
paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema
sinu sugu.”
Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi
saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai
vägevaks usus, ülistades Jumalat
ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda,
mida on tõotanud.
Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud
üksnes tema pärast,
vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest
me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles
meie õigekssaamise pärast.