94Palve rahva rõhujate vastuSa kättemaksu Jumal, Issand!
Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!
Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja,
tasu kätte uhketele!
Kui kaua õelad,
kui kaua, Issand,
õelad tohivad ilutseda?
Nad ajavad suust välja,
räägivad jultunud sõnu,
nad suurustavad,
kõik need ülekohtutegijad.
Nad rõhuvad su rahvast, Issand,
ja vaevavad su pärisosa.
Lesknaisi ja võõraid nad tapavad
ja löövad maha vaeslapsi,
ja mõtlevad:
„Issand ei näe,
Jaakobi Jumal ei saa aru.”
Saage aru, te sõgedad rahva seast
ja te albid!
Millal te saate targaks?
Kes kõrva on istutanud,
kas tema ei peaks kuulma?
Kes silma on valmistanud,
kas tema ei peaks nägema?
Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema,
tema, kes õpetab inimesele teadmist?
Issand teab inimese mõtteid,
et need on tühised.
Õnnis on mees,
keda sina, Issand, karistad
ja kellele sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal,
kuni õelale kaevatakse auku.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast
ega jäta maha oma pärisosa,
vaid kohus taotleb jälle õigust
ja selle järgi käivad kõik,
kes on õiglased südamelt.
Kes seisab minu eest tigedate vastu?
Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?
Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks,
siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”,
siis sinu heldus, Issand, toetas mind.
Kui mu südames oli palju muremõtteid,
siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.
Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega,
kus tehakse kurja seaduse varju all,
kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale
ja mõistetakse hukka vaga veri?
Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks
ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.
Tema tasub neile kätte nende nurjatuse
ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast.
Issand, meie Jumal, hukkab nad.
Sa kättemaksu Jumal, hakka kiirgama!
Tõuse, sa ilmamaa kohtumõistja,
tasu kätte uhketele!
Kui kaua õelad,
kui kaua, Issand,
õelad tohivad ilutseda?
Nad ajavad suust välja,
räägivad jultunud sõnu,
nad suurustavad,
kõik need ülekohtutegijad.
Nad rõhuvad su rahvast, Issand,
ja vaevavad su pärisosa.
Lesknaisi ja võõraid nad tapavad
ja löövad maha vaeslapsi,
ja mõtlevad:
„Issand ei näe,
Jaakobi Jumal ei saa aru.”
Saage aru, te sõgedad rahva seast
ja te albid!
Millal te saate targaks?
Kes kõrva on istutanud,
kas tema ei peaks kuulma?
Kes silma on valmistanud,
kas tema ei peaks nägema?
Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema,
tema, kes õpetab inimesele teadmist?
Issand teab inimese mõtteid,
et need on tühised.
Õnnis on mees,
keda sina, Issand, karistad
ja kellele sina õpetad oma Seadust,
et temale anda vaikset elu kurjal ajal,
kuni õelale kaevatakse auku.
Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast
ega jäta maha oma pärisosa,
vaid kohus taotleb jälle õigust
ja selle järgi käivad kõik,
kes on õiglased südamelt.
Kes seisab minu eest tigedate vastu?
Kes astub välja minu eest ülekohtutegijate vastu?
Kui Issand ei oleks olnud mulle abiks,
siis oleks mu hing peagi leidnud aseme surmavaikuses.
Kui ma ütlesin: „Mu jalg vääratab”,
siis sinu heldus, Issand, toetas mind.
Kui mu südames oli palju muremõtteid,
siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.
Kas peaks sinul olema ühist õnnetuse kohtujärjega,
kus tehakse kurja seaduse varju all,
kus tungitakse hulgana õige inimese hinge kallale
ja mõistetakse hukka vaga veri?
Aga Issand on saanud mulle kindlaks varjupaigaks
ja mu Jumal mu kaitsekaljuks, kus ma pelgupaika otsin.
Tema tasub neile kätte nende nurjatuse
ja ta hukkab nad nende kurjuse pärast.
Issand, meie Jumal, hukkab nad.