1 Laulujuhatajale: viisil „Ära hävita!”; Taaveti mõistulaul.
2 Kas te tõesti räägite õigust, kohtunikud?
Kas te õiglaselt mõistate kohut, inimlapsed?
3 Küll te teete südames ülekohut,
oma käte vägivalda
te kaalute välja maa peal.
4 Õelad on loobunud Jumalast lapsekojast alates,
valetajad on eksinud sünnist saadik.
5 Neil on mürki nagu ussi mürk,
nagu kurdil rästikul,
kes oma kõrvad kinni topib,
6 et ta ei kuuleks lausujate häält,
osava võluri võlumist.
7 Jumal! Purusta hambad nende suus;
kisu välja noorte lõvide hambad, Issand!
8 Hääbugu nad nagu vesi,
mis laiali voolab;
lasku ta välja oma nooled,
kuid need olgu otsekui teravikuta!
9 Nagu tigu, kes sulab, nad kadugu,
nagu nurisünnitis, mis ei ole näinud päikest!
10 Enne kui teie pajad saavad tunda kibuvitsa leeki,
viigu torm nad laiali,
olgu toorelt või kuumalt!
11 Õige rõõmustab, nähes kättemaksmist;
ta peseb oma jalad õela veres.
12 Ja inimesed ütlevad:
„Ometi on õigel kasu;
tõesti on olemas Jumal,
kes mõistab kohut maa peal.”
58
Palve laimajate vastu