38Patukahetseja palve kannatustesTaaveti laul patu tunnistamisel.
Issand, ära nuhtle mind oma vihas
ja ära karista mind oma vihaleegis!
Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse
ja su käsi vajub mu peale.
Ei ole midagi tervet mu lihas
sinu pahameele pärast;
ei ole rahu mu kontides
mu patu pärast.
Sest kõik mu pahateod
ulatuvad üle mu pea;
nagu raske koorem
on need läinud rängemaks,
kui ma suudan kanda.
Mu haavad haisevad ja mädanevad
mu jõleduste pärast.
Ma olen küürus ja kõnnin kummargil,
ma käin kurvalt kogu päeva.
Sest mu puusad on täis põletikku
ega ole midagi tervet mu lihas.
Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni;
ma oigan oma südame ägamise pärast.
Issand, kõik mu igatsus on sinu ees,
ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
Mu süda peksleb väga,
mu ramm on mu hüljanud
ja mu silma selgustki
ei ole mul enam.
Mu armsad ja mu sõbrad
hoiduvad eemale mu hädast
ja mu omaksed seisavad kaugel.
Kes mu hinge püüavad,
need seavad mulle võrke,
ja kes mulle paha otsivad,
need kõnelevad hukatusest,
ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule,
ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule
ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
Sest sind, Issand, ma ootan;
sina, Issand, mu Jumal, vastad!
Sest ma ütlen:
Ärgu minust rõõmustagu need,
kes mu jala vääratusel
suurustasid mu vastu!
Ma olen ju kukkumas
ja mu valu on alati mu ees.
Sest ma pean tunnistama oma pahategu,
ma olen mures oma patu pärast.
Aga mu vaenlased elavad hästi,
nad on vägevad,
ja palju on neid,
kes mind asjata vihkavad
ja kes head tasuvad kurjaga,
kes on mu vastased,
sellepärast et ma head taga nõuan.
Ära mind hülga, Issand, mu Jumal,
ära ole minust kaugel!
Tõtta mulle appi, Issand,
sa mu pääste!
Issand, ära nuhtle mind oma vihas
ja ära karista mind oma vihaleegis!
Sest sinu nooled on alla tulnud mu sisse
ja su käsi vajub mu peale.
Ei ole midagi tervet mu lihas
sinu pahameele pärast;
ei ole rahu mu kontides
mu patu pärast.
Sest kõik mu pahateod
ulatuvad üle mu pea;
nagu raske koorem
on need läinud rängemaks,
kui ma suudan kanda.
Mu haavad haisevad ja mädanevad
mu jõleduste pärast.
Ma olen küürus ja kõnnin kummargil,
ma käin kurvalt kogu päeva.
Sest mu puusad on täis põletikku
ega ole midagi tervet mu lihas.
Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni;
ma oigan oma südame ägamise pärast.
Issand, kõik mu igatsus on sinu ees,
ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest.
Mu süda peksleb väga,
mu ramm on mu hüljanud
ja mu silma selgustki
ei ole mul enam.
Mu armsad ja mu sõbrad
hoiduvad eemale mu hädast
ja mu omaksed seisavad kaugel.
Kes mu hinge püüavad,
need seavad mulle võrke,
ja kes mulle paha otsivad,
need kõnelevad hukatusest,
ja nad mõtlevad pettusele kogu päeva.
Ent mina olen nagu kurt, ei ma kuule,
ja nagu keeletu, kes ei ava oma suud.
Ja ma olen nagu mees, kes ei kuule
ja kelle suus ei ole vasturääkimist.
Sest sind, Issand, ma ootan;
sina, Issand, mu Jumal, vastad!
Sest ma ütlen:
Ärgu minust rõõmustagu need,
kes mu jala vääratusel
suurustasid mu vastu!
Ma olen ju kukkumas
ja mu valu on alati mu ees.
Sest ma pean tunnistama oma pahategu,
ma olen mures oma patu pärast.
Aga mu vaenlased elavad hästi,
nad on vägevad,
ja palju on neid,
kes mind asjata vihkavad
ja kes head tasuvad kurjaga,
kes on mu vastased,
sellepärast et ma head taga nõuan.
Ära mind hülga, Issand, mu Jumal,
ära ole minust kaugel!
Tõtta mulle appi, Issand,
sa mu pääste!