35Palve vaenlaste käest pääsemiseksTaaveti laul.
Võitle, Issand, nende vastu,
kes minu vastu võitlevad;
sõdi nende vastu,
kes minu vastu sõdivad!
Haara kätte kilp ja kaitsevari
ning tõuse mulle abiks!
Paljasta piik ja tapper
minu tagaajajate vastu;
ütle mu hingele:
„Mina olen sinu pääste!”
Häbenegu ja jäägu pilgata need,
kes kipuvad mu hinge kallale;
taganegu häbiga need,
kes mõtlevad mulle kurja teha!
Olgu nad kui aganad tuule käes
ja Issanda ingel paisaku nad maha!
Nende tee olgu pime ja libe
ja Issanda ingel jälitagu neid!
Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud
võrgud,
ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
Hukatus tulgu talle kätte aimamata
ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud,
püüdku kinni teda ennast;
sattugu ta sellesse hukatuseks!
Aga minu hing ilutsegu Issandas,
ta rõõmustugu tema päästest!
Kõik mu luud-liikmed öelgu:
„Issand, kes on sinu sarnane,
kes tõmbad välja hädalise
selle käest, kes temast on tugevam,
ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?”
Ülekohtused tunnistajad
astuvad ette.
Mida ma ei tea,
seda nad küsivad minult.
Nad tasuvad head kurjaga;
mu hing on maha jäetud.
Aga minul, kui nemad olid haiged,
oli kotiriie kuueks;
ma kurnasin oma hinge paastumisega;
siis tulgu nüüd mu palve nende eest
tagasi mu põue!
Nagu sõbra, nagu venna pärast
ma käisin kurvalt,
ja nagu see, kes oma ema leinab,
olin ma nukralt kummargil.
Aga kui mina vääratasin,
rõõmutsesid nad ja tulid kokku;
nad tulid kokku minu vastu,
need lööjad, keda ma ei tundnud;
nad laimasid ega lõpetanud;
nad pilkasid mind ega jäänud vait,
nad kiristasid hambaid mu peale.
Issand, kui kaua sa vaatad seda?
Too välja mu hing nende laastamisest,
mu ainuke noorte lõvide käest!
Siis ma tänan sind suures koguduses
ja kiidan sind hulga rahva seas.
Ärgu minust rõõmustugu need,
kes põhjuseta on mu vaenlased;
ja kes mind asjata vihkavad,
ärgu pilgutagu silmi!
Sest nemad ei räägi, mis rahu toob,
vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu,
kes vaikselt elavad maa peal.
Nad ajasid suu ammuli mu vastu
ja ütlesid: „Paras, paras! Me näeme oma silmaga!”
Sina, Issand, näed seda,
ära ole vait!
Issand, ära ole minust kaugel!
Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand,
mõistma minule õiglast kohut
ja ajama mu riiuasja!
Mõista mulle kohut oma õiglust mööda,
Issand, mu Jumal!
Ära lase neil rõõmutseda minust!
Ärgu nad öelgu oma südames:
„Paras! Seda meie hing tahtis!”
Ärgu nad öelgu:
„Me oleme ta ära neelanud!”
Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need,
kes rõõmustavad mu õnnetusest;
saagu häbi ja teotus riietuseks neile,
kes suurustavad mu vastu!
Hõisaku ja rõõmutsegu need,
kellel on hea meel minu õigusest,
ning öelgu alati:
„Olgu kõrgesti ülistatud Issand,
kellele meeldib oma sulase hea käekäik!”
Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest
ja kiitku sind päevast päeva!
Võitle, Issand, nende vastu,
kes minu vastu võitlevad;
sõdi nende vastu,
kes minu vastu sõdivad!
Haara kätte kilp ja kaitsevari
ning tõuse mulle abiks!
Paljasta piik ja tapper
minu tagaajajate vastu;
ütle mu hingele:
„Mina olen sinu pääste!”
Häbenegu ja jäägu pilgata need,
kes kipuvad mu hinge kallale;
taganegu häbiga need,
kes mõtlevad mulle kurja teha!
Olgu nad kui aganad tuule käes
ja Issanda ingel paisaku nad maha!
Nende tee olgu pime ja libe
ja Issanda ingel jälitagu neid!
Sest ilma põhjuseta on nad seadnud mulle oma varjatud
võrgud,
ilmaasjata on nad augu õõnestanud mu hingele.
Hukatus tulgu talle kätte aimamata
ja tema võrk, mille ta salajasse on pannud,
püüdku kinni teda ennast;
sattugu ta sellesse hukatuseks!
Aga minu hing ilutsegu Issandas,
ta rõõmustugu tema päästest!
Kõik mu luud-liikmed öelgu:
„Issand, kes on sinu sarnane,
kes tõmbad välja hädalise
selle käest, kes temast on tugevam,
ja viletsa ja vaese tema riisuja käest?”
Ülekohtused tunnistajad
astuvad ette.
Mida ma ei tea,
seda nad küsivad minult.
Nad tasuvad head kurjaga;
mu hing on maha jäetud.
Aga minul, kui nemad olid haiged,
oli kotiriie kuueks;
ma kurnasin oma hinge paastumisega;
siis tulgu nüüd mu palve nende eest
tagasi mu põue!
Nagu sõbra, nagu venna pärast
ma käisin kurvalt,
ja nagu see, kes oma ema leinab,
olin ma nukralt kummargil.
Aga kui mina vääratasin,
rõõmutsesid nad ja tulid kokku;
nad tulid kokku minu vastu,
need lööjad, keda ma ei tundnud;
nad laimasid ega lõpetanud;
nad pilkasid mind ega jäänud vait,
nad kiristasid hambaid mu peale.
Issand, kui kaua sa vaatad seda?
Too välja mu hing nende laastamisest,
mu ainuke noorte lõvide käest!
Siis ma tänan sind suures koguduses
ja kiidan sind hulga rahva seas.
Ärgu minust rõõmustugu need,
kes põhjuseta on mu vaenlased;
ja kes mind asjata vihkavad,
ärgu pilgutagu silmi!
Sest nemad ei räägi, mis rahu toob,
vaid mõtlevad petlikke asju nende vastu,
kes vaikselt elavad maa peal.
Nad ajasid suu ammuli mu vastu
ja ütlesid: „Paras, paras! Me näeme oma silmaga!”
Sina, Issand, näed seda,
ära ole vait!
Issand, ära ole minust kaugel!
Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand,
mõistma minule õiglast kohut
ja ajama mu riiuasja!
Mõista mulle kohut oma õiglust mööda,
Issand, mu Jumal!
Ära lase neil rõõmutseda minust!
Ärgu nad öelgu oma südames:
„Paras! Seda meie hing tahtis!”
Ärgu nad öelgu:
„Me oleme ta ära neelanud!”
Häbenegu ja kohmetugu ühtlasi need,
kes rõõmustavad mu õnnetusest;
saagu häbi ja teotus riietuseks neile,
kes suurustavad mu vastu!
Hõisaku ja rõõmutsegu need,
kellel on hea meel minu õigusest,
ning öelgu alati:
„Olgu kõrgesti ülistatud Issand,
kellele meeldib oma sulase hea käekäik!”
Ja mu keel kõnelgu sinu õiglusest
ja kiitku sind päevast päeva!