1 Taaveti õpetuslaul.
Õnnis on see,
kelle üleastumine on andeks antud,
kelle patt on kinni kaetud.
2 Õnnis on inimene,
kellele Issand pahategu ei arvesta
ja kelle vaimus ei ole kavalust.
3 Kui ma vaikisin,
nõrkesid mu luud-liikmed
mu päevasest oigamisest.
4 Sest päevad ja ööd
oli su käsi raskesti mu peal;
mu üdi on ära kuivanud
nagu suvekuumuses. Sela.
5 Oma patu ma andsin sulle teada
ja oma pahategu ma ei katnud kinni;
ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale
oma üleastumised.”
Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.
Sela.
6 Sellepärast palugu sind kõik vagad
sel ajal, kui sa oled leitav;
tõepoolest, suurte vete tulv
ei ulatu nende ligi.
7 Sina oled mulle peidupaigaks,
sa hoiad mind õnnetuse eest;
sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.
Sela.
8 Sina ütled: „Ma teen su targaks
ja õpetan sulle teed,
mida sul tuleb käia,
ma annan sulle nõu
oma silmaga sind juhtides.”
9 Ärge olge nagu hobused,
nagu muulad ilma aruta;
neid tuleb suuliste ja valjastega
taltsaks teha,
muidu nad ei tule su ligi.
10 Õelal on palju valu,
aga kes loodab Issanda peale,
seda ümbritseb heldus.
11 Rõõmutsege Issandas
ja ilutsege, te õiged!
Ja hõisake kõik,
kes olete õiglased südamelt!
32
Pattude andekssaamisest