18Tänu- ja võidulaulLaulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul. Taavet rääkis
selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud
kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
Siis ta ütles:
„Sind ma armastan südamest,
Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju,
mu mäelinnus ja mu päästja;
mu Jumal on mu kalju,
kus ma pelgupaika otsin,
mu kilp ja abisarv,
mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!”
nõnda ma hüüan,
ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind
ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind,
surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat
ja kisendasin oma Jumala poole.
Ta kuulis mu häält oma templist
ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Siis värises ja vabises maa,
mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu,
sest ta viha süttis.
Suits tõusis ta sõõrmeist
ja tuli ta suust oli neelamas,
tulised söed lõõmasid tema seest.
Ta vajutas taeva ja tuli maha,
ja ta jalge all oli tume pilv.
Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning ta hõljus tuule tiibadel.
Ta pani enesele katteks pimeduse,
majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
Kumast lõhkesid pilved ta ees,
sadas rahet ja tuliseid süsi.
Issand müristas taevast
ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält
rahe ja tuliste sütega.
Ta heitis oma nooli ja pillutas neid,
lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
Siis said nähtavaks vete sügavused
ja maailma alused paljastusid
sinu sõitluse läbi, Issand,
sinu sõõrmete tuule puhangust.
Ta ulatas kõrgusest käe,
ta võttis minu,
ta tõmbas mu välja suurest veest.
Ta päästis minu
mu tugeva vaenlase käest,
mu vihkajate käest,
sest nad olid vägevamad minust.
Nad tulid mu kallale
mu õnnetuse päeval,
aga Issand oli mulle toeks.
Ta tõi mu välja lagedale,
ta päästis minu,
sest tal oli minust hea meel.
Issand teeb mulle head mu õigust mööda,
ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
Sest ma hoidsin Issanda teid
ega taganenud õelasti Jumalast.
Sest kõik ta määrused on mu ees,
ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
Ma olin laitmatu tema ees
ja hoidusin pahateost.
Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda,
mu käte puhtust mööda tema silma ees.
Heldele sa osutad heldust,
laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
puhta vastu sa oled puhas
ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
Sest sina päästad viletsa rahva,
aga alandad suurelised silmad.
Sest sina süütad mu lambi;
Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale,
oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
Jumala tee on laitmatu,
Issanda kõne on sulatatud puhtaks;
tema on kilbiks kõigile,
kes tema juures pelgupaika otsivad.
Sest kes on Jumal peale Issanda?
Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle
ja teeb laitmatuks mu tee.
Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks
ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
Ta õpetab mu käsi sõdima
ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
Sa annad mulle oma päästekilbi,
su parem käsi toetab mind,
su abi teeb mind suureks.
Sa teed maa avaraks mu sammule,
et mu luupeksed ei libiseks.
Ma tahan jälitada oma vaenlasi
ja nad kätte saada
ega taha tulla tagasi enne,
kui olen teinud neile lõpu.
Ma tahan nad purustada,
nõnda et nad ei saa tõusta,
vaid langevad mu jalge alla.
Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks,
sa surud maha mu alla need,
kes tõusevad mu vastu.
Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja,
ma hävitan oma vihamehed.
Nad hüüavad appi,
aga päästjat ei ole;
nad hüüavad Issanda poole,
aga tema ei vasta neile.
Nüüd ma hõõrun nad pihuks
nagu tolmu tuule ees;
ma põrmustan nad nagu
tänavate pori.
Sina päästad mind
rahva riidlemistest;
sa sead mind
rahvaste peaks.
Hõimud, keda ma ei tunne,
hakkavad mind orjama.
Kuuldes minust
nad kuulevad mu sõna,
võõra rahva lapsed
meelitavad mind.
Võõra rahva lapsed nõrkevad
ja väljuvad värisedes oma linnustest.
Issand elab, kiidetud olgu mu kalju!
Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
Jumal, kes mulle annab kättemaksu
ja alistab mulle rahvad!
Sina, kes mind päästad
mu vaenlaste käest,
sa ülendad mu
mulle vastuhakkajate üle
ja vabastad mu
vägivallameeste käest.
Sellepärast ma tahan, Issand,
sind tänada rahvaste seas
ja laulda kiitust su nimele.
Sina teed suureks oma kuninga võidud
ning osutad heldust oma võitule,
Taavetile ja tema soole igavesti!”
selle laulu sõnad Issandale sel ajal, kui Issand oli ta päästnud
kõigi ta vaenlaste käest ja Sauli käest.
Siis ta ütles:
„Sind ma armastan südamest,
Issand, mu vägi!
Issand on mu kalju,
mu mäelinnus ja mu päästja;
mu Jumal on mu kalju,
kus ma pelgupaika otsin,
mu kilp ja abisarv,
mu kõrge varjupaik!
„Kiidetud olgu Issand!”
nõnda ma hüüan,
ja ma pääsen oma vaenlaste käest.
Surma köidikud piirasid mind
ja nurjatuse jõed tegid mulle hirmu.
Surmavalla köied ümbritsesid mind,
surma võrgud sattusid mu ette.
Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat
ja kisendasin oma Jumala poole.
Ta kuulis mu häält oma templist
ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
Siis värises ja vabises maa,
mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu,
sest ta viha süttis.
Suits tõusis ta sõõrmeist
ja tuli ta suust oli neelamas,
tulised söed lõõmasid tema seest.
Ta vajutas taeva ja tuli maha,
ja ta jalge all oli tume pilv.
Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning ta hõljus tuule tiibadel.
Ta pani enesele katteks pimeduse,
majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
Kumast lõhkesid pilved ta ees,
sadas rahet ja tuliseid süsi.
Issand müristas taevast
ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält
rahe ja tuliste sütega.
Ta heitis oma nooli ja pillutas neid,
lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
Siis said nähtavaks vete sügavused
ja maailma alused paljastusid
sinu sõitluse läbi, Issand,
sinu sõõrmete tuule puhangust.
Ta ulatas kõrgusest käe,
ta võttis minu,
ta tõmbas mu välja suurest veest.
Ta päästis minu
mu tugeva vaenlase käest,
mu vihkajate käest,
sest nad olid vägevamad minust.
Nad tulid mu kallale
mu õnnetuse päeval,
aga Issand oli mulle toeks.
Ta tõi mu välja lagedale,
ta päästis minu,
sest tal oli minust hea meel.
Issand teeb mulle head mu õigust mööda,
ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
Sest ma hoidsin Issanda teid
ega taganenud õelasti Jumalast.
Sest kõik ta määrused on mu ees,
ma ei ole hüljanud tema seadlusi.
Ma olin laitmatu tema ees
ja hoidusin pahateost.
Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda,
mu käte puhtust mööda tema silma ees.
Heldele sa osutad heldust,
laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
puhta vastu sa oled puhas
ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
Sest sina päästad viletsa rahva,
aga alandad suurelised silmad.
Sest sina süütad mu lambi;
Issand, mu Jumal, valgustab mu pimedust.
Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale,
oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
Jumala tee on laitmatu,
Issanda kõne on sulatatud puhtaks;
tema on kilbiks kõigile,
kes tema juures pelgupaika otsivad.
Sest kes on Jumal peale Issanda?
Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle
ja teeb laitmatuks mu tee.
Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks
ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
Ta õpetab mu käsi sõdima
ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
Sa annad mulle oma päästekilbi,
su parem käsi toetab mind,
su abi teeb mind suureks.
Sa teed maa avaraks mu sammule,
et mu luupeksed ei libiseks.
Ma tahan jälitada oma vaenlasi
ja nad kätte saada
ega taha tulla tagasi enne,
kui olen teinud neile lõpu.
Ma tahan nad purustada,
nõnda et nad ei saa tõusta,
vaid langevad mu jalge alla.
Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks,
sa surud maha mu alla need,
kes tõusevad mu vastu.
Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja,
ma hävitan oma vihamehed.
Nad hüüavad appi,
aga päästjat ei ole;
nad hüüavad Issanda poole,
aga tema ei vasta neile.
Nüüd ma hõõrun nad pihuks
nagu tolmu tuule ees;
ma põrmustan nad nagu
tänavate pori.
Sina päästad mind
rahva riidlemistest;
sa sead mind
rahvaste peaks.
Hõimud, keda ma ei tunne,
hakkavad mind orjama.
Kuuldes minust
nad kuulevad mu sõna,
võõra rahva lapsed
meelitavad mind.
Võõra rahva lapsed nõrkevad
ja väljuvad värisedes oma linnustest.
Issand elab, kiidetud olgu mu kalju!
Ülistatud olgu mu päästmise Jumal,
Jumal, kes mulle annab kättemaksu
ja alistab mulle rahvad!
Sina, kes mind päästad
mu vaenlaste käest,
sa ülendad mu
mulle vastuhakkajate üle
ja vabastad mu
vägivallameeste käest.
Sellepärast ma tahan, Issand,
sind tänada rahvaste seas
ja laulda kiitust su nimele.
Sina teed suureks oma kuninga võidud
ning osutad heldust oma võitule,
Taavetile ja tema soole igavesti!”