1 Taaveti laul.
Tänatud olgu Issand, mu kalju,
kes õpetab mu käsi lahinguks
ja mu sõrmi sõjaks,
2 tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus,
mu kindel varjupaik ja mu päästja,
minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin;
ta alistab minule mu rahva.
3 Oh Issand!
Mis on inimene,
et sa tahad teda tunda?
Mis on inimlaps,
et sa paned teda tähele?
4 Inimene on tuuleõhu sarnane:
tema päevad on nagu mööduv vari.
5 Issand, kalluta oma taevaid
ja tule alla,
puuduta mägesid,
et need suitseksid!
6 Löö välku ja pilluta nad laiali,
läkita oma nooled ja peleta neid!
7 Siruta oma käed ülalt,
päästa ja tõmba mind välja
suurest veest, võõramaa laste käest,
8 kelle suu räägib tühja
ja kelle parem käsi on valetaja käsi!
9 Jumal, ma laulan sulle uue laulu!
Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,
10 kes annad abi kuningaile,
kes päästsid oma sulase Taaveti
kurja mõõga eest.
11 Päästa mind ja vabasta mind
võõramaa laste käest,
kelle suu räägib tühja
ja kelle parem käsi on valetaja käsi,
12 et meie pojad oleksid noorpõlves
nagu hästi kasvatatud taimed,
ja meie tütred nagu templi ehituses
ilusasti voolitud nurgasambad,
13 et meie aidad oleksid täis
ning annaksid iga liiki vilja,
et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks
ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,
14 et meie veised oleksid tiined,
et ei juhtuks kahju ega kaotust,
et ei oleks hädakisa meie tänavatel!
15 Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib.
Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.
144
Kuninga palve õnnistuse saamiseks