1 Ma armastan Issandat,
sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
2 sest ta on pööranud oma kõrva minu poole
ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
3 Surma võrgud ümbritsesid mind,
surmavalla ängistused tabasid mind,
ma sattusin ahastusse ja muresse.
4 Aga ma hüüdsin appi Issanda nime:
„Oh Issand, päästa mu hing!”
5 Armuline on Issand ja õige,
meie Jumal on halastaja.
6 Issand hoiab kohtlasi;
ma olin nõder ja tema aitas mind.
7 Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele,
sest Issand on sulle head teinud!
8 Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja,
mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
9 Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
10 Mina usun, seepärast ma räägin.
Ma olin suures vaevas.
11 Ma ütlesin oma kohmetuses:
„Kõik inimesed on valelikud!”
12 Kuidas ma tasun Issandale
kõik tema heateod minu vastu?
13 Ma tõstan üles päästekarika
ja hüüan appi Issanda nime.
14 Ma tasun oma tõotused Issandale
kogu ta rahva nähes.
15 Kallis on Issanda meelest
tema vagade surm.
16 Oh Issand, ma olen ju su sulane,
ma olen su sulane, su teenija poeg;
sa oled mu köidikud lahti päästnud!
17 Sinule ma ohverdan tänuohvreid
ja hüüan appi Issanda nime.
18 Oma tõotused ma tasun Issandale
kogu ta rahva nähes
19 Issanda koja õuedes,
sinu keskel, Jeruusalemm.
Halleluuja!
116
Surmasuust päästetu tänu