1 Mitte meile, Issand, mitte meile,
vaid oma nimele anna au
oma helduse pärast, oma ustavuse pärast!
2 Mispärast peaksid paganad ütlema:
„Kus on nüüd nende Jumal?”
3 Aga meie Jumal on taevas,
ta teeb kõik, mis temale meeldib.
4 Nende ebajumalad on hõbe ja kuld,
inimeste kätetöö.
5 Suu neil on, aga nad ei räägi;
silmad neil on, aga nad ei näe;
6 kõrvad neil on, aga nad ei kuule;
nina neil on, aga nad ei tunne lõhna;
7 käed neil on, aga nad ei katsu;
jalad neil on, aga nad ei kõnni;
nende kurk ei kõnele.
8 Nende sarnaseks saavad nende tegijad
ja kõik, kes nende peale loodavad.
9 Iisrael, looda Issanda peale,
tema on teie abi ja teie kilp!
10 Teie, Aaroni sugu, lootke Issanda peale,
tema on teie abi ja teie kilp!
11 Teie, kes Issandat kardate,
lootke Issanda peale;
tema on teie abi ja teie kilp!
12 Issand mõtleb meile, tema õnnistab:
ta õnnistab Iisraeli sugu,
ta õnnistab Aaroni sugu,
13 ta õnnistab neid, kes kardavad Issandat,
nii pisikesi kui suuri.
14 Issand lisagu teile veel õnnistust,
teile ja teie lastele!
15 Teie olete Issanda õnnistatud,
selle, kes on teinud taeva ja maa!
16 Taevas on Issanda taevas
ja maa on ta andnud inimlastele.
17 Ei surnud kiida Issandat
ega need, kes lähevad alla vaikusesse.
18 Aga meie, me täname Issandat
nüüd ja igavesti.
Halleluuja!
115
Jumalale üksi olgu au