2Jumala kohus on karmKuidas küll Issand oma vihas
kattis pilvedega Siioni tütre!
Ta heitis taevast maha
Iisraeli ilu
ega mõelnud oma jalgade järile
oma vihapäeval.
Issand hävitas armuta
kõik Jaakobi eluasemed;
oma vihas lõhkus ta maha
Juuda tütre kindlused;
ta tegi need maatasa,
teotas kuningriigi ja selle vürstid.
Oma tulises vihas raius ta maha
kõik Iisraeli sarved.
Ta tõmbas tagasi oma parema käe
vaenlase ees
ja süttis Jaakobis otsekui tuleleek,
mis põletab ümbruse.
Ta vinnastas oma ammu
nagu vaenlane,
seisis tõstetud parema käega
nagu rõhuja
ja tappis kõik silmarõõmu
Siioni tütre telgis.
Ta valas oma raevu välja kui tuld.
Issand oli nagu vaenlane,
ta hävitas Iisraeli;
ta hävitas kõik tema paleed,
purustas ta kindlused
ja tõi Juuda tütrele
hulgana kurvastust ja leina.
Ta lammutas oma eluaseme otsekui aia,
hävitas oma kogunemispaiga;
Issand saatis Siionis unustusse
pühad ja hingamispäevad,
hülgas oma viha sajatuses
kuningad ja preestrid.
Issand tõukas ära oma altari,
jättis maha oma pühamu,
andis vaenlase kätte
selle paleede müürid.
Issanda kojast kostis kära
otsekui pühade ajal.
Issand otsustas hävitada
Siioni tütre müürid;
ta vedas mõõdunööri neist üle
ega hoidnud oma kätt tagasi neid hävitamast;
ta pani leinama kaitsevalli ja müüri,
need varisesid üheskoos.
Selle väravad vajusid maasse,
ta hävitas ja murdis riivid.
Selle kuningas ja vürstid on paganate seas,
kus ei ole Seadust,
prohvetidki ei saa seal
Issandalt nägemust.
Vaikides istuvad maas
Siioni tütre vanemad:
nad on riputanud enesele tuhka pähe,
rõivastunud kotiriidesse.
Oma pea on painutanud maani
Jeruusalemma neitsid.
Mu silmad on pisaraist kibedad,
mu sisemus käärib,
mu maks on valatud maha
mu rahva tütre murdumise pärast.
Sest linna turgudel
on nõrkenud lapsed ja imikud.
Nad küsivad emadelt:
„Kus on leib ja vein?”,
kui nad nõrkevad nagu haavatud
linna turgudel,
kui nad heidavad hinge
oma ema süles.
Mida võiksin sulle tunnistada,
millega sind võrrelda,
Jeruusalemma tütar?
Mida võiksin pidada sinu sarnaseks,
et sind trööstida,
neitsi, Siioni tütar?
Sest su purustus on suur nagu meri,
kes suudaks sind parandada!
Su prohvetid on kuulutanud sulle
vääri ja mõttetuid nägemusi;
aga nad ei ole paljastanud su süüd,
et pöörata su saatust,
vaid on sulle ilmutanud
petlikke ja eksitavaid ennustusi.
Kõik teekäijad
löövad sinu pärast käsi kokku,
nad vilistavad ja vangutavad pead
Jeruusalemma tütre pärast:
„Kas see on linn, mille kohta öeldi:
ilu täius, kogu maa rõõm?”
Kõik su vaenlased ajavad
oma suud ammuli su vastu,
nad vilistavad ja kiristavad hambaid,
nad ütlevad: „Me oleme ta neelanud.
See on tõesti päev, mida oleme oodanud,
nüüd on see käes, me oleme seda näinud.”
Issand tegi, mida ta oli otsustanud,
tegi tõeks oma sõna,
mida ta oli kuulutanud muistsest ajast:
ta lõhkus maha ega halastanud,
ta laskis vaenlasel su pärast rõõmu tunda,
ta kergitas su rõhujate sarve.
Nende süda kisendab Issanda poole.
Siioni tütre müür,
lase pisarail voolata jõena
päeval ja öösel!
Ära luba enesele lõtvust,
ärgu olgu su silmateral rahu!
Tõuse, karju öösel
vahikordade alguses!
Vala oma süda välja kui vesi
Issanda palge ette!
Tõsta oma käed tema poole
oma laste elu pärast,
kes on näljast nõrkemas
igal tänavanurgal!
Vaata, Issand, ja silmitse,
kellele sa nõnda oled teinud:
kas naised peavad sööma oma ihuvilja,
terveina sündinud lapsi?
Kas tohib Issanda pühamus
tappa preestrit ja prohvetit?
Tänavail lamab maas
noor ja vana,
mu neitsid ja noored mehed
langesid mõõga läbi.
Sina surmasid oma vihapäeval,
tapsid, ei andnud armu.
Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks
mu vaenlased igalt poolt;
Issanda vihapäeval ei jäänud
põgenikku ega pääsenut:
neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud,
tegi mu vaenlane lõpu.
kattis pilvedega Siioni tütre!
Ta heitis taevast maha
Iisraeli ilu
ega mõelnud oma jalgade järile
oma vihapäeval.
Issand hävitas armuta
kõik Jaakobi eluasemed;
oma vihas lõhkus ta maha
Juuda tütre kindlused;
ta tegi need maatasa,
teotas kuningriigi ja selle vürstid.
Oma tulises vihas raius ta maha
kõik Iisraeli sarved.
Ta tõmbas tagasi oma parema käe
vaenlase ees
ja süttis Jaakobis otsekui tuleleek,
mis põletab ümbruse.
Ta vinnastas oma ammu
nagu vaenlane,
seisis tõstetud parema käega
nagu rõhuja
ja tappis kõik silmarõõmu
Siioni tütre telgis.
Ta valas oma raevu välja kui tuld.
Issand oli nagu vaenlane,
ta hävitas Iisraeli;
ta hävitas kõik tema paleed,
purustas ta kindlused
ja tõi Juuda tütrele
hulgana kurvastust ja leina.
Ta lammutas oma eluaseme otsekui aia,
hävitas oma kogunemispaiga;
Issand saatis Siionis unustusse
pühad ja hingamispäevad,
hülgas oma viha sajatuses
kuningad ja preestrid.
Issand tõukas ära oma altari,
jättis maha oma pühamu,
andis vaenlase kätte
selle paleede müürid.
Issanda kojast kostis kära
otsekui pühade ajal.
Issand otsustas hävitada
Siioni tütre müürid;
ta vedas mõõdunööri neist üle
ega hoidnud oma kätt tagasi neid hävitamast;
ta pani leinama kaitsevalli ja müüri,
need varisesid üheskoos.
Selle väravad vajusid maasse,
ta hävitas ja murdis riivid.
Selle kuningas ja vürstid on paganate seas,
kus ei ole Seadust,
prohvetidki ei saa seal
Issandalt nägemust.
Vaikides istuvad maas
Siioni tütre vanemad:
nad on riputanud enesele tuhka pähe,
rõivastunud kotiriidesse.
Oma pea on painutanud maani
Jeruusalemma neitsid.
Mu silmad on pisaraist kibedad,
mu sisemus käärib,
mu maks on valatud maha
mu rahva tütre murdumise pärast.
Sest linna turgudel
on nõrkenud lapsed ja imikud.
Nad küsivad emadelt:
„Kus on leib ja vein?”,
kui nad nõrkevad nagu haavatud
linna turgudel,
kui nad heidavad hinge
oma ema süles.
Mida võiksin sulle tunnistada,
millega sind võrrelda,
Jeruusalemma tütar?
Mida võiksin pidada sinu sarnaseks,
et sind trööstida,
neitsi, Siioni tütar?
Sest su purustus on suur nagu meri,
kes suudaks sind parandada!
Su prohvetid on kuulutanud sulle
vääri ja mõttetuid nägemusi;
aga nad ei ole paljastanud su süüd,
et pöörata su saatust,
vaid on sulle ilmutanud
petlikke ja eksitavaid ennustusi.
Kõik teekäijad
löövad sinu pärast käsi kokku,
nad vilistavad ja vangutavad pead
Jeruusalemma tütre pärast:
„Kas see on linn, mille kohta öeldi:
ilu täius, kogu maa rõõm?”
Kõik su vaenlased ajavad
oma suud ammuli su vastu,
nad vilistavad ja kiristavad hambaid,
nad ütlevad: „Me oleme ta neelanud.
See on tõesti päev, mida oleme oodanud,
nüüd on see käes, me oleme seda näinud.”
Issand tegi, mida ta oli otsustanud,
tegi tõeks oma sõna,
mida ta oli kuulutanud muistsest ajast:
ta lõhkus maha ega halastanud,
ta laskis vaenlasel su pärast rõõmu tunda,
ta kergitas su rõhujate sarve.
Nende süda kisendab Issanda poole.
Siioni tütre müür,
lase pisarail voolata jõena
päeval ja öösel!
Ära luba enesele lõtvust,
ärgu olgu su silmateral rahu!
Tõuse, karju öösel
vahikordade alguses!
Vala oma süda välja kui vesi
Issanda palge ette!
Tõsta oma käed tema poole
oma laste elu pärast,
kes on näljast nõrkemas
igal tänavanurgal!
Vaata, Issand, ja silmitse,
kellele sa nõnda oled teinud:
kas naised peavad sööma oma ihuvilja,
terveina sündinud lapsi?
Kas tohib Issanda pühamus
tappa preestrit ja prohvetit?
Tänavail lamab maas
noor ja vana,
mu neitsid ja noored mehed
langesid mõõga läbi.
Sina surmasid oma vihapäeval,
tapsid, ei andnud armu.
Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks
mu vaenlased igalt poolt;
Issanda vihapäeval ei jäänud
põgenikku ega pääsenut:
neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud,
tegi mu vaenlane lõpu.