1 Kuidas küll istub üksinda
see kord nii rahvarohke linn!
Kes rahvaste seas oli suur,
on saanud lesknaise sarnaseks.
Vürstitar maakondade hulgas
peab tegema orjatööd.
2 Ta nutab öösel kibedasti,
pisarad voolavad tal üle näo.
Pole tal trööstijat ühestki armastajast:
kõik ta sõbrad on teda petnud,
on saanud ta vaenlasteks.
3 Juuda on sattunud
viletsusse ja ränka orjusesse,
ta elab paganate seas
ega leia hingamist.
Kõik jälitajad saavad ta kätte
keset kitsikusi.
4 Siioni teed leinavad,
et pole pühiks tulijaid.
Kõik ta väravad on tühjad,
ta preestrid ohkavad.
Tema neitsid on kurvad
ja tal enesel on kibe käes.
5 Tema rõhujad on saanud võimu,
tema vaenlastel käib käsi hästi.
Sest Issand on toonud talle häda
tema paljude üleastumiste pärast.
Tema lastel on tulnud minna
vangidena vaenlase ees.
6 Siioni tütrelt
on kõik ta toredus läinud.
Tema vürstid on nagu hirved,
kes ei leia karjamaad;
nad astuvad jõuetult
tagaajaja ees.
7 Jeruusalemm mõtleb
oma viletsuse ja kodutuse päevil
kõigile kallistele asjadele,
mis tal muistsest ajast on olnud.
Et ta rahvas langes vaenlase kätte
ja tal ei olnud aitajat,
siis näevad vaenlased seda
ja naeravad tema lõppu.
8 Jeruusalemm on raskesti patustanud,
seepärast on ta saanud jäleduseks.
Kõik, kes teda austasid,
põlastavad teda,
sest nad on näinud ta alastiolekut.
Ka tema ise ohkab ja tõmbub pelgu.
9 Tema roojus on ta hõlmadel.
Ta ei mõelnud oma lõpule
ja on langenud hämmastaval viisil:
tal pole trööstijat.
Vaata, Issand, mu viletsust,
sest vaenlane suurustab!
10 Vaenlane sirutab käe
kõigi ta kalliste asjade järele;
sest ta sai näha,
et ta pühamusse tulid paganad,
need, keda sa olid keelanud,
et nad ei tuleks su kogudusse.
11 Kogu ta rahvas ohkab
ja otsib leiba:
nad annavad oma aarded toidu eest,
et pidada hinge sees.
Vaata, Issand, ja näe,
kui põlatud ma olen!
12 Kas see teile ei lähegi korda,
kõik, kes te mööda lähete?
Vaadake ja nähke!
Ons olemas valu,
minu valu sarnast,
mis mulle on tehtud,
millega Issand mind on nuhelnud
oma tulise viha päeval?
13 Ta läkitas kõrgusest tule
mu luudesse ja vaevas neid;
ta laotas mu jalgadele võrgu,
ta tõrjus mind tagasi;
ta jättis mind üksikuks
igavesti haigena.
14 Mu üleastumiste ike on kokku seotud,
tema käed põimisid need ühte:
need tulid mu turjale,
tema murdis mu jõu;
Issand andis mu nende kätte,
ma ei suuda üles tõusta.
15 Issand heitis kõrvale
mu keskelt kõik vägevad;
ta kutsus kokku peo minu vastu,
et purustada mu noori mehi.
Issand sõtkus surutõrt
neitsile, Juuda tütrele.
16 Nende asjade pärast ma nutan,
mu silmad, mu silmad voolavad vett.
Sest kaugel on minust trööstija,
kes turgutaks mu hinge.
Mu lapsed on hävitatud,
sest vaenlane on vägev.
17 Siion laiutab käsi,
tal ei ole trööstijat.
Issand on käsutanud vaenlastena
Jaakobi vastu selle enese naabrid.
Jeruusalemm on muutunud nende seas
jäleduseks.
18 Õiglane on tema, Issand,
sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu.
Kuulge ometi, kõik rahvad,
ja vaadake mu valu:
mu neitsid ja noored mehed
on läinud vangi.
19 Ma kutsusin oma armastajaid,
nad petsid mind.
Mu preestrid ja vanemad
surid linnas,
kui nad otsisid enesele toitu,
et turgutada oma hinge.
20 Vaata, Issand,
kuidas mul on kitsas käes:
mu sisemus käärib,
mu süda pööritab sees,
sest ma olen kõvasti tõrkunud.
Väljas teeb mõõk mind lastetuks,
sees on päris surm.
21 Nad on kuulnud, et ma ägan.
Mul pole trööstijat.
Kõik mu vaenlased
on kuulnud mu õnnetusest,
nad rõõmutsevad,
et sina seda tegid.
Too ometi päev,
millest sa kuulutasid,
et nende käsi käib samuti kui mul!
22 Tulgu kõik nende kurjus
su palge ette,
ja talita nendega,
nagu sa talitasid minuga
kõigi mu üleastumiste pärast!
Jah, mu ohkeid on palju
ja mu süda on haige.
1
Lein ja valu Jeruusalemma hävitamise pärast