4Vaenlased takistavad töödAga kui Sanballat ja Toobija, araablased, ammonlased ja
asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et
mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga.
Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma
vastu sõdima ja temale tüli tegema.
Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi
päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.
Juudas öeldi:
„Kandja ramm raugeb,
prügi on palju -
meil pole jaksu
ehitada müüri.”
Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad,
tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”
Kui juudid, kes elasid nende naabruses, tulid ja ütlesid meile
vähemalt kümme korda, et kõigist paigust, kus nad elavad, tullakse
meile kallale,
siis ma panin mehi madalamatesse paikadesse müüri taha,
lahtistele kohtadele, ja seadsin rahva üles suguvõsade kaupa mõõkade,
piikide ja ambudega.
Siis ma vaatasin ja võtsin kätte ning ütlesin suurnikele ja
ülemaile ning muule rahvale: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja
kardetavale Issandale ja võidelge oma vendade, poegade ja tütarde,
naiste ja kodade eest!”
Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud
ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi
müüri juurde, igaüks oma tööle.
Ja sellest päevast alates tegid tööd ainult pooled minu
noortest meestest ja pooled kandsid piike, kilpe, ambusid ja
soomusrüüsid; ja vürstid seisid kogu Juuda soo taga,
kes müüri ehitas. Ja koormakandjad kandsid, tehes ühe käega
tööd ja hoides teisega viskoda.
Ja ehitajail oli ehitades igaühel oma mõõk vööle seotud; ja
minu kõrval oli sarvepuhuja.
Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale: „Töö on
suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel.
Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie
juurde! Meie Jumal sõdib meie eest.”
Nõnda me siis tegime tööd, aga pooled hoidsid piike, koiduajast
kuni tähtede ilmumiseni.
Sel ajal ma ütlesin ka rahvale, et igaüks jääks oma sulasega
ööseks Jeruusalemma, et nad oleksid meil öösel valves ja päeval töös.
Ja meie, ei mina ega mu vennad, ei mu sulased ega vahimehed,
kes mulle järgnesid, ei võtnud endil riideid seljast; igaüks võttis
end lahti ainult vette minnes.
asdodlased kuulsid, et Jeruusalemma müüride parandamine edenes, et
mahakistud kohad hakkasid kinni saama, siis nad vihastusid väga.
Ja nad kõik pidasid üheskoos vandenõu, et tulla Jeruusalemma
vastu sõdima ja temale tüli tegema.
Aga me palusime oma Jumalat ja panime nende vastu vahimehi
päeval ja öösel, et nende eest kaitset leida.
Juudas öeldi:
„Kandja ramm raugeb,
prügi on palju -
meil pole jaksu
ehitada müüri.”
Meie vaenlased aga mõtlesid: „Enne kui nad märkavad ja näevad,
tuleme meie nende sekka ja tapame nad ning lõpetame töö.”
Kui juudid, kes elasid nende naabruses, tulid ja ütlesid meile
vähemalt kümme korda, et kõigist paigust, kus nad elavad, tullakse
meile kallale,
siis ma panin mehi madalamatesse paikadesse müüri taha,
lahtistele kohtadele, ja seadsin rahva üles suguvõsade kaupa mõõkade,
piikide ja ambudega.
Siis ma vaatasin ja võtsin kätte ning ütlesin suurnikele ja
ülemaile ning muule rahvale: „Ärge kartke neid! Mõelge suurele ja
kardetavale Issandale ja võidelge oma vendade, poegade ja tütarde,
naiste ja kodade eest!”
Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud
ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi
müüri juurde, igaüks oma tööle.
Ja sellest päevast alates tegid tööd ainult pooled minu
noortest meestest ja pooled kandsid piike, kilpe, ambusid ja
soomusrüüsid; ja vürstid seisid kogu Juuda soo taga,
kes müüri ehitas. Ja koormakandjad kandsid, tehes ühe käega
tööd ja hoides teisega viskoda.
Ja ehitajail oli ehitades igaühel oma mõõk vööle seotud; ja
minu kõrval oli sarvepuhuja.
Ja ma ütlesin suurnikele, ülemaile ja muule rahvale: „Töö on
suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel.
Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie
juurde! Meie Jumal sõdib meie eest.”
Nõnda me siis tegime tööd, aga pooled hoidsid piike, koiduajast
kuni tähtede ilmumiseni.
Sel ajal ma ütlesin ka rahvale, et igaüks jääks oma sulasega
ööseks Jeruusalemma, et nad oleksid meil öösel valves ja päeval töös.
Ja meie, ei mina ega mu vennad, ei mu sulased ega vahimehed,
kes mulle järgnesid, ei võtnud endil riideid seljast; igaüks võttis
end lahti ainult vette minnes.