1 Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli
tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema
palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2 siis kuningas ütles mulle: „Mispärast sa oled kurva näoga? Ega
sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.” Siis ma
kartsin üliväga
3 ja ütlesin kuningale: „Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks
olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on
varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?”
4 Siis küsis kuningas minult: „Mida sa nüüd soovid?” Aga mina
palusin taeva Jumalat
5 ja ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on
sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade
linna, et ma saaksin selle üles ehitada!”
6 Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: „Kui
kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?” Kui ma nimetasin
temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
7 Ja ma ütlesin kuningale: „Kui kuningas heaks arvab, siis antagu
mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad
laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8 nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks
mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja
jaoks, kuhu ma asun.” Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli
mu Jumala hea käsi.
9 Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja
andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud
väepealikuid ja ratsanikke.
10 Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane,
seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud
nõutama head Iisraeli lastele.
11 Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm
päeva,
12 siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga,
ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli
pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui
see, kellega ma ise ratsutasin.
13 Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja
Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha
kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14 Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga
seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15 Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri;
seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16 Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma
ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei
suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17 Aga nüüd ma ütlesin neile: „Te näete, missuguses õnnetuses me
oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega
põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei
teotataks!”
18 Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea
käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad
ütlesid: „Võtkem kätte ja ehitagem!” Ja nad kinnitasid oma käsi
selleks heaks tööks.
19 Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja
araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile
põlgust ja küsisid: „Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale
vastu hakata?”
20 Siis ma vastasin ja ütlesin neile: „Taeva Jumal annab meile
kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil
ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!”