1 Vaata, juba on mägede peal
sõnumitooja jalad,
tema kuulutab rahu.
Pühitse, Juuda, oma pühi!
Tasu oma tõotused!
Sest iialgi enam ei tule
su kallale nurjatu -
ta hävitatakse sootuks.
2 Pillutaja tuleb su vastu.
Ole valvel!
Pea silmas teed!
Kinnita vööd!
Võta jõud hästi kokku!
3 Sest Issand taastab Jaakobi suuruse
nagu Iisraeli suuruse,
kuigi rüüstajad on rüüstanud neid
ja on hävitanud nende võsud.
4 Tema kangelaste kilbid on punased,
sõjamehed ise purpurpunaseis riideis;
ta määratud päeval on sõjavankrid
otsekui tõrvikute tuli
ja ratsud on rahutud.
5 Vankrid kihutavad tänavail,
tormavad turgudel sinna ja tänna;
need paistavad tõrvikuina,
sähvivad otsekui välgud.
6 Tema vägevad kutsutakse kokku:
nad komistavad teel,
nad tõttavad müürile,
aga juba on püstitatud kaitsekatus.
7 Jõeväravad avatakse
ja palee hakkab vankuma.
8 Kuninganna tõstetakse püsti, võetakse paljaks,
viiakse ära.
Tema teenijad halavad,
häälitsevad nagu tuvid,
taovad enestele vastu rinda.
9 Niineve on nagu veetiik,
mille veed voolavad ära.
„Pidage! Seiske!”
Aga keegi ei pöördu tagasi.
10 Riisuge hõbedat, riisuge kulda!
Varandust on otsatult!
Võtke enestele kandam
kõigist kalleist asjust!
11 Tühjus, lagedus ja häving!
Julgus kaob, põlved võbisevad,
kõigis niudeis on värin
ja kõik palged õhetavad.
12 Kus on nüüd lõvide pesapaik
ja noorte lõvide söödamaa,
kuhu lõvi sai pugeda
ja kus viibis lõvikutsikas,
ilma et keegi neid oleks peletanud?
13 Kus on lõvi, kes murdis
oma kutsikate tarviduseks
ja kägistas emalõvide jaoks,
kes täitis oma urkad saagiga
ja pesapaigad sellega, mis ta murdis?
ütleb vägede Issand,
ja ma põletan su sõjavankrid suitsuks,
mõõk hävitab su noored lõvid.
Ma lõpetan maa pealt su röövteo
ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.