1 Ja mina ütlesin:
Kuulge ometi, Jaakobi peamehed
ja Iisraeli soo juhid!
Kas teil ei olegi tarvis teada,
mis on õige,
2 teil, kes te vihkate head
ja armastate kurja,
kes te rebite neil naha pealt
ja liha kontidelt,
3 kes te sööte mu rahva liha
ja nülite neilt naha,
murrate nende luud
ja tükeldate neid nagu liha
keedupotti või katlasse panekuks?
4 Küllap nad kord kisendavad Issanda poole,
kuid tema ei vasta neile,
vaid peidab sel ajal oma palge nende eest,
sellepärast, et nad on teinud
kurje tegusid.
5 Nõnda ütleb Issand
nende prohvetite kohta,
kes eksitavad mu rahvast,
kes hüüavad: „Rahu!”,
kui neil on hammaste vahel
midagi närida,
aga kuulutavad sõja sellele,
kes ei pane neile midagi suhu.
6 Sellepärast tuleb teile
nägemusteta öö
ja ennustusteta pimedus.
Päike loojub nende prohvetite kohal
ja päev muutub neile pimedaks.
7 Siis jäävad nägijad häbisse
ja ennustajad tunnevad piinlikkust;
nad kõik katavad kinni oma habeme,
sest Jumala vastust ei ole.
8 Aga mina olen täis jõudu,
Issanda Vaimu,
täis õigust ja vägevust,
et kuulutada Jaakobile ta üleastumist
ja Iisraelile ta pattu.
9 Kuulge ometi seda,
Jaakobi soo peamehed
ja Iisraeli soo juhid,
kes te põlgate õigust
ja väänate kõveraks kõik,
mis on sirge,
10 kes te ehitate Siionit verega
ja Jeruusalemma ülekohtuga!
11 Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest,
tema preestrid õpetavad tasu eest
ja tema prohvetid ennustavad raha eest.
Ometi toetuvad nad Issandale, öeldes:
„Eks ole Issand meie keskel?
Ei meile tule õnnetust!”
12 Teie pärast küntakse siis Siion põlluks,
Jeruusalemm saab kivivaremeks
ja templimägi võsastunud künkaks.
3
Iisraeli juhtide süü