1 Häda neile, kes kavatsevad nurjatust
ja hauvad oma voodites kurje mõtteid,
et neid hommiku koites täide saata,
sest nende käes on võim.
2 Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile,
kodasid, ja võtavad need ära;
nad rõhuvad meest ja ta koda,
igaühte ja ta pärisosa.
3 Sellepärast ütleb Issand nõnda:
Vaata, selle suguvõsa vastu
kavatsen ma õnnetust,
millest te ei saa
oma kaela välja kiskuda
ega käia upsakalt püstipäi,
sest aeg tuleb kuri.
4 Sel päeval tehakse teist pilkealused
ja lauldakse teie kohta kahetsuslaulu:
„Nüüd on see juhtunud,” öeldakse,
„nüüd me oleme hävitatud sootuks;
ta on vahetanud ära
mu rahvale kuuluva osa.
Oh, ta eemaldab mu sealt,
ta jagab meie põllud vangistajaile!”
5 Seepärast ei ole sul kedagi,
kes heidaks mõõdunööri liisuosaks
Issanda koguduses.
6 „Ärge kuulutage!” kuulutavad nad.
„Nõnda ei kuulutata!
Teotus ei ulatu meieni!”
7 Kas nõnda räägitakse, Jaakobi sugu?
Ons Issanda Vaim kannatamatu?
Ons tema teod seesugused?
Eks tee mu sõnad head sellele,
kes sirgelt käib?
8 Aga juba eile oli mu rahvas
tõusnud vaenlaseks;
rõivaste pealt te tõmbate mantli nendelt,
kes julgesti mööda lähevad,
kes sõjast tagasi pöörduvad.
9 Te ajate ära mu rahva naised
nende armsatest kodadest,
te võtate nende lastelt
minu ehted igaveseks.
10 Tõuske ja minge ära,
see siin pole jäämise paik;
oma rüvetatuse tõttu
peab see valusalt hävima!
11 Kui tuleks mees,
kes ajab tuult taga
ja kõneleb valet:
„Mina kuulutan sulle
veinist ja vägijoogist”,
siis oleks ta küll
sellele rahvale prohvetiks.
12 Ma tahan sind, Jaakob,
koguda ühtekokku,
ma tahan korjata Iisraeli jäägi;
ma panen nad ühte
nagu lambad tarasse,
otsekui karja oma karjamaale -
inimesi on rohkesti.
13 Ja nende ees käib teeavaja:
nad avavad tee, läbivad värava
ja lähevad sealtkaudu välja.
Nende ees käib nende kuningas
ja nende eesotsas on Issand.
2
Häda ülekohtustele!