1 Ja Issanda ingel tuli Gilgalist üles Bokimisse ning ütles:
„Ma olen teid toonud Egiptusest ja viinud maale, mille ma
vandega tõotasin anda teie vanemaile; ja ma ütlesin: Mina ei tee
ilmaski tühjaks oma lepingut teiega.
2 Te ei tohi teha lepingut selle maa elanikega: te peate
nende altarid maha kiskuma! Aga te ei ole kuulanud mu häält. Mis
te olete teinud!
3 Seepärast ma ütlen: Mina ei aja neid ära teie eest, vaid
nad saavad teile püüniseks ja nende jumalad saavad teile
püüdepaelaks.”
4 Ja kui Issanda ingel oli rääkinud need sõnad kõigile
Iisraeli lastele, siis rahvas tõstis häält ja nuttis.
5 Ja nad nimetasid selle paiga Bokimiks ning ohverdasid seal
Issandale.
6 Kui Joosua oli saatnud rahva minema, siis Iisraeli lapsed
läksid igaüks oma pärisosale, võtma maad oma valdusesse.
7 Ja rahvas teenis Issandat kogu Joosua eluaja ja kogu
vanemate eluaja, kes elasid veel pärast Joosuat, kes olid näinud
kõiki Issanda suuri tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.
8 Siis Joosua, Nuuni poeg, Issanda sulane, suri saja kümne
aasta vanuses.
9 Ta maeti oma pärisosa maa-alale Timnat-Heresisse Efraimi
mäestikus põhja pool Gaasi mäge.
10 Ja kui ka kogu see sugupõlv oli koristatud oma vanemate
juurde, tõusis pärast neid teine sugupõlv, kes ei tundnud
Issandat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli
teinud.
11 Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Issanda silmis ning
teenisid baale
12 ja jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala, kes oli nad
ära toonud Egiptusemaalt, ja käisid teiste jumalate järel nende
rahvaste jumalate hulgast, kes olid neil ümberkaudu, ja
kummardasid neid ning vihastasid Issandat.
13 Aga kui nad Issanda maha jätsid ja teenisid Baali ja
Astartet,
14 siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis
nad riisujate kätte, kes neid riisusid, ja müüs nad nende
ümberkaudsete vaenlaste kätte, ja nad ei suutnud enam seista oma
vaenlaste ees.
15 Kuhu nad iganes läksid, seal oli Issanda käsi nende vastu
õnnetust tuues, nõnda nagu Issand oli öelnud ja nõnda nagu
Issand neile oli vandunud; ja neil oli väga kitsas käes.
16 Siis Issand laskis tõusta kohtumõistjaid, kes päästsid nad
nende riisujate käest.
17 Aga nad ei kuulanud ka oma kohtumõistjaid, vaid käisid
hoora viisil teiste jumalate järel ja kummardasid neid. Peagi
lahkusid nad teelt, mida nende vanemad olid käinud
Issanda käske kuulda võttes - nemad ei teinud nõnda.
18 Kui siis Issand tõstis neile kohtumõistjaid, oli Issand
kohtumõistjaga ja päästis nad nende vaenlaste käest kogu
kohtumõistja eluajaks, sest Issandal oli kaastunnet nende
ägamise pärast rõhujate ja kallaletungijate käes.
19 Aga kui kohtumõistja suri, siis nad pöördusid tagasi ja
talitasid veel kõlvatumalt kui nende vanemad, käies teiste
jumalate järel neid teenides ja neid kummardades; nad ei jätnud
midagi maha oma kurjadest tegudest ega kangekaelsuse viisidest.
20 Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta
ütles: „Et see rahvas on rikkunud mu lepingut, mille ma tegin
nende vanematega, ega kuula mu häält,
21 siis ka mina ei aja enam nende eest ära ühtegi neist
rahvaist, keda Joosua surres alles jättis,
22 et nende läbi Iisraeli katsuda: kas nad tahavad hoida
Issanda teed, käies sellel, nagu nende vanemad seda hoidsid, või
mitte.”
23 Ja Issand jättis alles need rahvad, ei ajanud neid kohe
ära ega andnud neid ka Joosua kätte.