19Gibealaste häbiteguJa neil päevil, kui Iisraelis ei olnud kuningat, elas
keegi leviit võõrana Efraimi mäestikus kõrvalises kohas ja
võttis enesele liignaise Petlemmast Juudamaalt.
Aga tema liignaine vihastas ta peale ja läks tema juurest
ära oma isakotta Petlemma Juudamaale ning oli seal neli kuud.
Siis ta mees võttis kätte ja läks temale järele, et rääkida
temale südamesse ja tuua ta tagasi; mehega koos oli ta teener
ja eeslipaar. Naine viis tema oma isakotta ja kui nooriku isa
teda nägi, siis tuli ta rõõmsasti temale vastu.
Ja tema äi, nooriku isa, pidas teda kinni, nõnda et ta jäi
tema juurde kolmeks päevaks; nad sõid ja jõid ning ööbisid
seal.
Neljandal päeval tõusid nad hommikul vara teeleminekuks,
aga nooriku isa ütles oma väimehele: „Toeta oma südant
leivapalukesega, pärast seda võite siis minna!”
Ja nad istusid ning sõid ja jõid üheskoos; siis
ütles nooriku isa mehele: „Ole ometi nõus ja jää ööseks, ja su
süda olgu rõõmus!”
Aga mees tõusis minekule; siis ta äi käis temale väga peale
ja ta pöördus ümber ning jäi ööseks sinna.
Ja ta tõusis viienda päeva hommikul vara teeleminekuks, aga
nooriku isa ütles temale: „Toeta oma südant ja viibige kuni
päevaloodeni!” Ja nad sõid kahekesi.
Siis tõusis mees minekule, tema ja ta liignaine ja ta
teener, aga tema äi, nooriku isa, ütles talle: „Vaata ometi, päev
kaldub õhtusse! Jääge ööseks, näe, päev on ju lõppemas! Jää ööseks siia
ja su süda olgu rõõmus! Aga homme tõuske vara
teeleminekuks, et sa jõuaksid oma telki!”
Aga mees ei tahtnud jääda ööseks, vaid tõusis ja läks ning
jõudis Jebuusi, see on Jeruusalemma kohale; temal oli kaasas
saduldatud eeslipaar, samuti oli ta liignaine koos temaga.
Kui nad olid Jebuusi juures, oli päike juba väga madalal
ja teener ütles oma isandale: „Tule nüüd, põikame sellesse
jebuuslaste linna ja jääme sinna ööseks!”
Aga ta isand ütles temale: „Me ei pöördu mitte võõraste
linna, kes pole Iisraeli laste hulgast, vaid läheme edasi
Gibeasse!”
Ja ta ütles oma teenrile: „Tule, et jõuaksime ühte neist
paikadest ja saaksime ööbida Gibeas või Raamas!”
Siis nad läksid sealt mööda ja käisid edasi ning päike
loojus, kui nad olid Benjaminile kuuluva Gibea ligidal.
Ja nad põikasid sinna, et minna Gibeasse öömajale; ta tuli
ja jäi linna turule, sest ei olnud kedagi, kes oleks neid võtnud
oma kotta öömajale.
Aga vaata, õhtul tuli üks vana mees väljalt töölt; see
mees oli Efraimi mäestikust ja elas võõrana Gibeas; selle paiga
mehed olid aga benjaminlased.
Ja tõstes oma silmad üles ning nähes teekäijat meest linna
turul, ütles vana mees: „Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?”
Ja ta vastas temale: „Me oleme teel Petlemmast Juudamaalt
Efraimi mäestiku ääremaile, sest ma olen sealt; ma käisin
Petlemmas Juudamaal ja olen minemas Issanda koja poole; aga
keegi ei võta mind oma kotta.
Meie eeslite jaoks on niihästi õlgi kui toitu, nõndasamuti
on mul ka leiba ja veini; su teenijal ja poisil, kes on koos
su sulasega, ei puudu midagi.”
Siis ütles vana mees: „Rahu olgu sulle! Igatahes on mul
olemas kõik, mis sul on vaja, ära ainult jää ööseks
turule!”
Ja ta viis tema oma kotta ning segas eeslitele toitu; ja
nad pesid oma jalgu ning sõid ja jõid.
Aga kui nende südamed olid rõõmsad, vaata, siis piirasid
linna mehed, kõlvatud mehed, koja ümber, tagusid ukse pihta ja
rääkisid vanale mehele, koja omanikule, öeldes: „Too välja see
mees, kes tuli su kotta, ja me pruugime teda!”
Siis läks mees, koja omanik, välja nende juurde ja ütles
neile: „Ei, mu vennad, ärge tehke kurja, sellepärast et see mees
tuli mu kotta! Ärge tehke niisugust jäledust!
Vaata, siin on mu neitsilik tütar ja selle mehe liignaine!
Ma toon nemad välja, magatage neid ja talitage nendega, nagu teie
silmis hea on! Aga selle mehega ärge tehke seda jäledust!”
Ent mehed ei tahtnud teda kuulata; siis haaras mees oma
liignaise ja viis ta õue nende juurde; nad ühtisid naisega ja
tarvitasid tema kallal vägivalda kogu öö kuni hommikuni, ja
lasksid tal minna, kui hakkas koitma.
Ja naine tuli hommiku koites ning langes selle mehe koja
ukse ette, kus ta isand oli, jäädes sinna, kuni läks valgeks.
Kui tema isand hommikul tõusis ja avas koja uksed ja tuli
välja, et minna oma teekonnale, vaata, siis lamas naine, tema
liignaine, koja ukse ees ja ta käed olid läve peal.
Ta ütles naisele: „Tõuse ja lähme!” Aga too ei vastanud.
Siis tõstis mees ta eesli selga, võttis kätte ja läks koju.
Ja kui ta jõudis oma kotta, siis võttis ta noa, haaras oma
liignaise ja lõikas tema luid-liikmeid mööda kaheteistkümneks
tükiks ning läkitas need Iisraeli kõigisse paigusse.
Ja igaüks, kes seda nägi, ütles: „Midagi niisugust ei ole
sündinud ega nähtud alates sellest ajast, kui Iisraeli lapsed
tulid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani. Mõelge sellele, pidage
nõu ja kõnelge!”
keegi leviit võõrana Efraimi mäestikus kõrvalises kohas ja
võttis enesele liignaise Petlemmast Juudamaalt.
Aga tema liignaine vihastas ta peale ja läks tema juurest
ära oma isakotta Petlemma Juudamaale ning oli seal neli kuud.
Siis ta mees võttis kätte ja läks temale järele, et rääkida
temale südamesse ja tuua ta tagasi; mehega koos oli ta teener
ja eeslipaar. Naine viis tema oma isakotta ja kui nooriku isa
teda nägi, siis tuli ta rõõmsasti temale vastu.
Ja tema äi, nooriku isa, pidas teda kinni, nõnda et ta jäi
tema juurde kolmeks päevaks; nad sõid ja jõid ning ööbisid
seal.
Neljandal päeval tõusid nad hommikul vara teeleminekuks,
aga nooriku isa ütles oma väimehele: „Toeta oma südant
leivapalukesega, pärast seda võite siis minna!”
Ja nad istusid ning sõid ja jõid üheskoos; siis
ütles nooriku isa mehele: „Ole ometi nõus ja jää ööseks, ja su
süda olgu rõõmus!”
Aga mees tõusis minekule; siis ta äi käis temale väga peale
ja ta pöördus ümber ning jäi ööseks sinna.
Ja ta tõusis viienda päeva hommikul vara teeleminekuks, aga
nooriku isa ütles temale: „Toeta oma südant ja viibige kuni
päevaloodeni!” Ja nad sõid kahekesi.
Siis tõusis mees minekule, tema ja ta liignaine ja ta
teener, aga tema äi, nooriku isa, ütles talle: „Vaata ometi, päev
kaldub õhtusse! Jääge ööseks, näe, päev on ju lõppemas! Jää ööseks siia
ja su süda olgu rõõmus! Aga homme tõuske vara
teeleminekuks, et sa jõuaksid oma telki!”
Aga mees ei tahtnud jääda ööseks, vaid tõusis ja läks ning
jõudis Jebuusi, see on Jeruusalemma kohale; temal oli kaasas
saduldatud eeslipaar, samuti oli ta liignaine koos temaga.
Kui nad olid Jebuusi juures, oli päike juba väga madalal
ja teener ütles oma isandale: „Tule nüüd, põikame sellesse
jebuuslaste linna ja jääme sinna ööseks!”
Aga ta isand ütles temale: „Me ei pöördu mitte võõraste
linna, kes pole Iisraeli laste hulgast, vaid läheme edasi
Gibeasse!”
Ja ta ütles oma teenrile: „Tule, et jõuaksime ühte neist
paikadest ja saaksime ööbida Gibeas või Raamas!”
Siis nad läksid sealt mööda ja käisid edasi ning päike
loojus, kui nad olid Benjaminile kuuluva Gibea ligidal.
Ja nad põikasid sinna, et minna Gibeasse öömajale; ta tuli
ja jäi linna turule, sest ei olnud kedagi, kes oleks neid võtnud
oma kotta öömajale.
Aga vaata, õhtul tuli üks vana mees väljalt töölt; see
mees oli Efraimi mäestikust ja elas võõrana Gibeas; selle paiga
mehed olid aga benjaminlased.
Ja tõstes oma silmad üles ning nähes teekäijat meest linna
turul, ütles vana mees: „Kuhu sa lähed ja kust sa tuled?”
Ja ta vastas temale: „Me oleme teel Petlemmast Juudamaalt
Efraimi mäestiku ääremaile, sest ma olen sealt; ma käisin
Petlemmas Juudamaal ja olen minemas Issanda koja poole; aga
keegi ei võta mind oma kotta.
Meie eeslite jaoks on niihästi õlgi kui toitu, nõndasamuti
on mul ka leiba ja veini; su teenijal ja poisil, kes on koos
su sulasega, ei puudu midagi.”
Siis ütles vana mees: „Rahu olgu sulle! Igatahes on mul
olemas kõik, mis sul on vaja, ära ainult jää ööseks
turule!”
Ja ta viis tema oma kotta ning segas eeslitele toitu; ja
nad pesid oma jalgu ning sõid ja jõid.
Aga kui nende südamed olid rõõmsad, vaata, siis piirasid
linna mehed, kõlvatud mehed, koja ümber, tagusid ukse pihta ja
rääkisid vanale mehele, koja omanikule, öeldes: „Too välja see
mees, kes tuli su kotta, ja me pruugime teda!”
Siis läks mees, koja omanik, välja nende juurde ja ütles
neile: „Ei, mu vennad, ärge tehke kurja, sellepärast et see mees
tuli mu kotta! Ärge tehke niisugust jäledust!
Vaata, siin on mu neitsilik tütar ja selle mehe liignaine!
Ma toon nemad välja, magatage neid ja talitage nendega, nagu teie
silmis hea on! Aga selle mehega ärge tehke seda jäledust!”
Ent mehed ei tahtnud teda kuulata; siis haaras mees oma
liignaise ja viis ta õue nende juurde; nad ühtisid naisega ja
tarvitasid tema kallal vägivalda kogu öö kuni hommikuni, ja
lasksid tal minna, kui hakkas koitma.
Ja naine tuli hommiku koites ning langes selle mehe koja
ukse ette, kus ta isand oli, jäädes sinna, kuni läks valgeks.
Kui tema isand hommikul tõusis ja avas koja uksed ja tuli
välja, et minna oma teekonnale, vaata, siis lamas naine, tema
liignaine, koja ukse ees ja ta käed olid läve peal.
Ta ütles naisele: „Tõuse ja lähme!” Aga too ei vastanud.
Siis tõstis mees ta eesli selga, võttis kätte ja läks koju.
Ja kui ta jõudis oma kotta, siis võttis ta noa, haaras oma
liignaise ja lõikas tema luid-liikmeid mööda kaheteistkümneks
tükiks ning läkitas need Iisraeli kõigisse paigusse.
Ja igaüks, kes seda nägi, ütles: „Midagi niisugust ei ole
sündinud ega nähtud alates sellest ajast, kui Iisraeli lapsed
tulid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani. Mõelge sellele, pidage
nõu ja kõnelge!”