17Miika ja leviitEfraimi mäestikust oli mees, Miika nimi.
Tema ütles oma emale: „Need tuhat ükssada hõbeseeklit, mis
sinult olid ära võetud ja mille pärast sa oled sajatanud ning
minugi kuuldes lausunud, vaata, see hõbe on minu juures, mina
võtsin selle.” Siis ütles ta ema: „Issand õnnistagu sind, mu
poeg!”
Ja ta andis need tuhat ükssada hõbeseeklit oma
emale tagasi. Aga ta ema ütles: „Mina pühitsen selle hõbeda Issandale;
see olgu minu poolt mu pojale nikerdatud ja valatud kuju
valmistamiseks. Ja ma annan selle nüüd sulle tagasi.”
Tema andis aga hõbeda oma emale tagasi; siis ta ema võttis
kakssada hõbeseeklit ja andis need kullassepale ning see
valmistas neist nikerdatud ja valatud kuju; ja see oli Miika
kojas.
Sel mehel, Miikal, oli jumalakoda, ja ta oli valmistanud
õlarüü ja teeravid, ka oli ta täitnud ühe oma poja käe, et see
oleks temale preestriks.
Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis
tema enese silmis õige oli.
Ja Juuda Petlemmast oli üks noor mees, Juuda suguvõsa keskel
võõrana elav leviit.
See mees läks linnast, Juuda Petlemmast, et võõrana elada,
kus ta paiga leiab; ja oma teed käies jõudis ta Miika kojani
Efraimi mäestikus.
Miika küsis temalt: „Kust sa tuled?” Ja ta vastas temale:
„Mina olen leviit Juuda Petlemmast ja ma lähen, et võõrana
elada, kus ma paiga leian.”
Siis Miika ütles temale: „Jää minu juurde ja ole mulle
isaks ning preestriks, siis ma annan sulle kümme hõbeseeklit
aastas ja tarvilikud riided ning toiduse!” Ja leviit tuli.
Leviit nõustus jääma selle mehe juurde ja noor mees oli
temale nagu üks ta poegadest.
Miika täitis leviidi käe ja noor mees sai temale
preestriks ning jäi Miika kotta.
Ja Miika ütles: „Nüüd ma tean, et Issand teeb mulle head,
sest mul on preestriks leviit.”
Tema ütles oma emale: „Need tuhat ükssada hõbeseeklit, mis
sinult olid ära võetud ja mille pärast sa oled sajatanud ning
minugi kuuldes lausunud, vaata, see hõbe on minu juures, mina
võtsin selle.” Siis ütles ta ema: „Issand õnnistagu sind, mu
poeg!”
Ja ta andis need tuhat ükssada hõbeseeklit oma
emale tagasi. Aga ta ema ütles: „Mina pühitsen selle hõbeda Issandale;
see olgu minu poolt mu pojale nikerdatud ja valatud kuju
valmistamiseks. Ja ma annan selle nüüd sulle tagasi.”
Tema andis aga hõbeda oma emale tagasi; siis ta ema võttis
kakssada hõbeseeklit ja andis need kullassepale ning see
valmistas neist nikerdatud ja valatud kuju; ja see oli Miika
kojas.
Sel mehel, Miikal, oli jumalakoda, ja ta oli valmistanud
õlarüü ja teeravid, ka oli ta täitnud ühe oma poja käe, et see
oleks temale preestriks.
Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis
tema enese silmis õige oli.
Ja Juuda Petlemmast oli üks noor mees, Juuda suguvõsa keskel
võõrana elav leviit.
See mees läks linnast, Juuda Petlemmast, et võõrana elada,
kus ta paiga leiab; ja oma teed käies jõudis ta Miika kojani
Efraimi mäestikus.
Miika küsis temalt: „Kust sa tuled?” Ja ta vastas temale:
„Mina olen leviit Juuda Petlemmast ja ma lähen, et võõrana
elada, kus ma paiga leian.”
Siis Miika ütles temale: „Jää minu juurde ja ole mulle
isaks ning preestriks, siis ma annan sulle kümme hõbeseeklit
aastas ja tarvilikud riided ning toiduse!” Ja leviit tuli.
Leviit nõustus jääma selle mehe juurde ja noor mees oli
temale nagu üks ta poegadest.
Miika täitis leviidi käe ja noor mees sai temale
preestriks ning jäi Miika kotta.
Ja Miika ütles: „Nüüd ma tean, et Issand teeb mulle head,
sest mul on preestriks leviit.”