1 Gileadlane Jefta oli vapper sõjamees, aga hooranaise poeg;
Jefta isa oli Gilead.
2 Gileadile sünnitas tema naine poegi; kui selle naise pojad
kasvasid suureks, siis ajasid nad Jefta ära ja ütlesid temale:
„Sina ei saa pärisosa meie isakojas, sest sa oled teise naise
poeg.”
3 Ja Jefta põgenes oma vendade eest ning elas Toobimaal;
Jefta ümber kogunesid tühised mehed ja tegid koos temaga retki.
4 Mõne aja pärast hakkasid ammonlased Iisraeli vastu sõdima.
5 Ja kui ammonlased sõdisid Iisraeli vastu, siis Gileadi
vanemad läksid tooma Jeftat Toobimaalt.
6 Nad ütlesid Jeftale: „Tule ja ole meile juhiks, et me
saaksime sõdida ammonlaste vastu!”
7 Aga Jefta vastas Gileadi vanemaile: „Eks te ole mind
vihanud ja mind mu isakojast ära ajanud? Miks tulete minu juurde
nüüd, kui teil on kitsas käes?”
8 Ja Gileadi vanemad ütlesid Jeftale: „Me tuleme nüüd
sellepärast taas sinu juurde, et sa tuleksid koos meiega ja
sõdiksid ammonlaste vastu ning oleksid pealikuks meile kõigile
Gileadi elanikele!”
9 Siis Jefta ütles Gileadi vanemaile: „Kui te viite mind
tagasi sõdima ammonlaste vastu ja Issand annab nad minu kätte,
alles siis olen ma teie pealik.”
10 Ja Gileadi vanemad vastasid Jeftale: „Issand olgu
tunnistajaks meie vahel, kui me ei tee nõnda su sõna
järgi!”
11 Siis Jefta läks koos Gileadi vanematega ning rahvas pani
tema enesele pealikuks ja juhiks. Ja Jefta rääkis kõik oma sõnad
Issanda ees Mispas.
12 Siis Jefta läkitas käskjalad ammonlaste kuningale ütlema:
„Mis on sinul minuga tegemist, et sa tuled mu juurde sõdima minu
maa vastu?”
13 Ja ammonlaste kuningas vastas Jefta käskjalgadele:
„Sellepärast et Egiptusest tulles võttis Iisrael mu maa Arnonist
kuni Jabboki ja Jordanini; anna see nüüd rahuga tagasi!”
14 Ja Jefta läkitas taas käskjalad ammonlaste kuninga juurde
15 ning käskis temale öelda: „Nõnda ütleb Jefta: Iisrael ei
ole võtnud Moabimaad ega ammonlaste maad.
16 Sest kui nad Egiptusest tulid, rändas Iisrael kõrbes kuni
Kõrkjamereni ja jõudis Kaadesisse.
17 Siis Iisrael läkitas käskjalad Edomi kuningale ütlema:
Lase ma lähen su maast läbi! Aga Edomi kuningas ei võtnud seda
kuulda. Ta läkitas käskjalad Moabi kuninga juurde, aga seegi ei nõustunud.
Nii jäi Iisrael Kaadesisse.
18 Siis ta rändas kõrbes ja läks ümber Edomimaa ja Moabimaa
ja tuli Moabimaa idapiirile ning lõi leeri üles
teisel pool Arnonit ega tulnud Moabi maa-alale, sest Arnon on Moabi
piiriks.
19 Seejärel läkitas Iisrael käskjalad emorlaste kuninga,
Hesboni kuninga Siihoni juurde ning ütles temale: Lase meid minna
oma maast läbi minu sihtkohta!
20 Aga Siihon ei usaldanud Iisraeli, et see läheb tema
maa-alast ainult läbi, vaid Siihon kogus kokku kogu oma rahva ja
nad lõid leeri üles Jaasasse; ja ta sõdis Iisraeli vastu.
21 Aga Issand, Iisraeli Jumal, andis Siihoni ja kogu ta rahva
Iisraeli kätte ja nad lõid neid; ja Iisrael päris kogu emorlaste
maa, kes elasid seal maal.
22 Nad pärisid kogu emorlaste maa-ala Arnonist kuni Jabbokini
ja kõrbest kuni Jordanini.
23 Nii on siis nüüd Issand, Iisraeli Jumal, ajanud ära
emorlased oma Iisraeli rahva eest, aga sina tahad pärida seda
maad!
24 Kas sa ei peaks pärima seda, mis su jumal Kemos annab
sulle pärida? Siis meie pärime kõik selle, mis Issand, meie Jumal,
meie eest tühjendab.
25 Kas sa oled siis nüüd tõesti parem kui Baalak, Sippori
poeg, Moabi kuningas? Kas riidles tema Iisraeliga või sõdis
nende vastu?
26 Iisrael on elanud Hesbonis ja selle tütarlinnades, Aroeris
ja selle tütarlinnades ja kõigis linnades, mis on Arnoni
kallastel, kolmsada aastat. Miks te ei ole selle aja jooksul neid ära võtnud?
27 Mina ei ole sinu vastu pattu teinud, sina aga teed mulle
paha, et sõdid mu vastu. Issand, kohtumõistja, mõistku täna
õigust Iisraeli laste ja ammonlaste vahel!”
28 Aga ammonlaste kuningas ei kuulanud Jefta sõnu, mis see
temale läkitas.
29 Siis tuli Jefta peale Issanda Vaim ja ta läks läbi Gileadi
ja Manasse ning läks läbi Gileadi Mispa; ja Gileadi Mispast läks
ta ammonlaste vastu.
30 Ja Jefta andis Issandale tõotuse ning ütles: „Kui sa
tõesti annad ammonlased minu kätte,
31 siis see, kes iganes väljub mu koja ustest mulle vastu,
kui ma ammonlaste juurest pöördun rahuga tagasi, kuulugu
Issandale ja ma ohverdan ta põletusohvriks!”
32 Siis Jefta läks ammonlaste vastu, et nendega sõdida, ja
Issand andis nad tema kätte.
33 Ja ta lõi neid väga suures tapluses Aroerist kuni Minniti
teelahkmeni, kahtkümmend linna, ja kuni Aabel-Keramimini; nõnda
alandati ammonlased Iisraeli laste ees.
34 Kui Jefta tuli koju Mispasse, vaata, siis tuli ta tütar
välja temale vastu trummidega ja ringtantsu tantsides. Ja see
oli tema ainus laps, ei olnud tal peale selle poega ega tütart.
35 Aga kui ta teda nägi, siis käristas ta oma riided lõhki ja
ütles: „Oh mu tütar, sa surud mind põlvili! Et sina oled see,
kes tõukab mind õnnetusse! Aga ma olen avanud oma suu Issanda
poole ega või taganeda.”
36 Aga tütar ütles temale: „Mu isa! Kui sa oled avanud oma
suu Issanda poole, siis talita minuga, nagu sinu suust on
välja tulnud, kui nüüd Issand on lasknud sind kätte maksta su
vaenlastele ammonlastele!”
37 Siis ta ütles oma isale: „Lubatagu mulle seda: jäta mind
veel kaheks kuuks, et saaksin minna ja käia mägedel ning nutta
oma neitsipõlve, mina ja mu sõbrannad!”
38 Ja tema vastas: „Mine!” ja saatis ta ära kaheks kuuks.
Siis ta läks, tema ja ta sõbrannad, ning nuttis mägedel oma
neitsipõlve.
39 Aga kahe kuu pärast tuli ta tagasi oma isa juurde ja see
talitas temaga oma tõotuse kohaselt, mille ta oli andnud; tema
ei saanudki meest tunda. Ja see sai Iisraelis tavaks,
40 et igal aastal, neli päeva aastas, käisid Iisraeli tütred
lauluga ülistamas gileadlase Jefta tütart.