1 Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida pandi toime päikese all, ja
vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat!
Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat.
2 Siis ma kiitsin surnuid, kes olid ammu surnud, õnnelikumaks kui
elavaid, kes veel tänini elavad,
3 ja et parem kui neil kummalgi on sellel, keda veel ei ole olemas,
kes veel ei ole näinud seda kurja tööd, mida päikese all tehakse.
4 Ja ma nägin, et kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad
inimeses ainult kadedust ligimese vastu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!
5 Alp paneb käed risti ja sööb omaenese ihu.
6 Parem üks peotäis rahuga kui kaks peotäit vaeva ja
vaimunärimisega.
7 Ja taas nägin ma tühja tööd päikese all:
8 seal on keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda, kuid
ometi pole otsa kogu ta vaeval ja ta silmad ei saa rikkusest
küllalt. Aga kelle pärast ma siis ennast vaevan ja keelan oma hingele
head nautimast? Seegi on tühi ja õnnetu töö!
9 Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea
palk:
10 kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles. Aga
häda sellele, kes üksik on, kui ta langeb, ega ole teist, kes ta üles
tõstaks!
11 Nõndasamuti: kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; aga
kuidas üksik sooja saab?
12 Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu;
ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti.
13 Parem on vaene, aga tark nooruk kui vana ja alp kuningas, kes
enam ei taipa hoiatust tähele panna.
14 Sest too tuli vangikojast valitsema, kuigi oli sündinud vaesena
tema kuningriigis.
15 Ma nägin kõiki elavaid, kes liiguvad päikese all, olevat tolle
teise, nooruki poolt, kes pidi astuma tema asemele.
16 Ei olnud lõppu kogu sellel rahval, neil kõigil, kelle eesotsas
ta oli; ometi ei tunne järeltulijad temast rõõmu. Sest seegi on tühi
töö ja vaimunärimine.
17 Hoia oma jalga, kui sa lähed Jumala kotta! Kuulamaminek on
parem kui alpide ohvriand, sest need ei tea, et nad teevad kurja.