6Olovernese ähvardusKui nõupidamise juures olnud meeste lärm oli vaikinud, ütles Olovernes, Assuri sõjaväe ülempealik, kõigi muulaste juuresolekul Ahiorile ja kõigile Moabi poegadele:
„Kes sa õigupoolest oled, Ahior, ja kes on need Efraimi palgalised, et sa meie keskel ennustad nagu täna, ja keelad sõdimast Iisraeli soo vastu, et nende Jumal ei hakkaks neid kaitsma? Ja kes muu on jumal kui mitte Nebukadnetsar? Tema läkitab oma sõjaväed ja hävitab nad maa pealt ning nende Jumal ei päästa neid.
Sest meie, tema sulased, lööme nad maha nagu üheainsa mehe, ja nad ei suuda vastu panna meie hobuste rammule.
Sest hobustega me tallame nad ära, nõnda et mäed joobuvad nende verest ja nende väljad on täis nende laipu. Ühte sammugi ei suuda nad seista meie vastu, vaid hukkuvad sootuks, ütleb kuningas Nebukadnetsar, kogu maailma isand. Jah, tema on nõnda ütelnud, ei lähe tühja tema kõneldud sõnad.
Aga sina, Ahior, Ammoni palgaline, kes oled rääkinud neid sõnu oma patupäeval, ei näe enam minu palet tänasest päevast alates, kuni ma olen kätte maksnud tollele Egiptusest tulnud rahvale.
Siis minu sõjaväe mõõk ja minu abimeeste vägi torkab läbi su rinna ja sa langed nende haavatute sekka, kui ma tagasi tulen.
Minu sulased viivad su jälle mäestikku ning panevad mõnda mägitee äärsesse linna
ja sa ei sure enne, kui sind hävitatakse koos nendega.
Aga kui sa oma südames arvad, et neid ei vallutata, siis ära seda looda - mina olen rääkinud ja ükski minu sõna ei lähe tühja!”
Ahior antakse Iisraeli laste kätteOlovernes käskis oma sulastel, kes seisid tema telgis, Ahior kinni võtta ja Betuuliasse viia ning Iisraeli laste kätte anda.
Ja tema sulased võtsid ta kinni ning viisid leerist välja lagendikule. Ja lagendikult läksid nad mäestikku ning tulid nende allikate juurde, mis olid Betuulia all.
Aga kui linna mehed mäeharjalt neid nägid, siis haarasid nad oma sõjariistad ja tulid mäeharjal olevast linnast välja. Ja kõik mehed, kivilingutajad, võtsid oma valdusesse nende ülestuleku tee ning heitsid nende peale kive.
Otsides mäe all varju, sidusid nad Ahiori kinni ja jätsid ta jalamile heidetuna maha ning läksid tagasi oma isanda juurde.
Aga Iisraeli lapsed tulid alla oma linnast, astusid tema juurde ja päästsid valla ta köidikud, viisid ta Betuuliasse oma linna ülemate ette,
kelleks neil päevil olid Ussija, Miika poeg, Siimeoni suguharust, ja Habri, Otnieli poeg, ja Karmi, Malkieli poeg.
Ja need kutsusid kokku kõik linnavanemad. Ka kõik nende noored mehed ja naised jooksid kokku rahvakogu juurde. Ja nad panid Ahiori seisma rahva keskele ning Ussija küsis temalt, mis oli sündinud.
Tema vastas ja andis neile teada, mis oli öeldud Olovernese sõjanõukogus, ja kõik need sõnad, mis ta ise oli rääkinud assüürlaste peameeste keskel, ja kuidas Olovernes oli hoobelnud Iisraeli soo vastu.
Siis rahvas heitis maha, palvetas Jumala poole ja hüüdis:
„Issand, taeva Jumal, vaata nende ülbust ja halasta meie õnnetu rahva peale ning näe meie palet, kes me oleme täna sinule pühitsetud!”
Nad trööstisid Ahiori ning kiitsid teda väga.
Siis Ussija võttis ta rahvakogust ära oma kotta ning valmistas vanemaile pidusöömingu. Ja nad hüüdsid kogu öö Iisraeli Jumalat appi.
„Kes sa õigupoolest oled, Ahior, ja kes on need Efraimi palgalised, et sa meie keskel ennustad nagu täna, ja keelad sõdimast Iisraeli soo vastu, et nende Jumal ei hakkaks neid kaitsma? Ja kes muu on jumal kui mitte Nebukadnetsar? Tema läkitab oma sõjaväed ja hävitab nad maa pealt ning nende Jumal ei päästa neid.
Sest meie, tema sulased, lööme nad maha nagu üheainsa mehe, ja nad ei suuda vastu panna meie hobuste rammule.
Sest hobustega me tallame nad ära, nõnda et mäed joobuvad nende verest ja nende väljad on täis nende laipu. Ühte sammugi ei suuda nad seista meie vastu, vaid hukkuvad sootuks, ütleb kuningas Nebukadnetsar, kogu maailma isand. Jah, tema on nõnda ütelnud, ei lähe tühja tema kõneldud sõnad.
Aga sina, Ahior, Ammoni palgaline, kes oled rääkinud neid sõnu oma patupäeval, ei näe enam minu palet tänasest päevast alates, kuni ma olen kätte maksnud tollele Egiptusest tulnud rahvale.
Siis minu sõjaväe mõõk ja minu abimeeste vägi torkab läbi su rinna ja sa langed nende haavatute sekka, kui ma tagasi tulen.
Minu sulased viivad su jälle mäestikku ning panevad mõnda mägitee äärsesse linna
ja sa ei sure enne, kui sind hävitatakse koos nendega.
Aga kui sa oma südames arvad, et neid ei vallutata, siis ära seda looda - mina olen rääkinud ja ükski minu sõna ei lähe tühja!”
Ahior antakse Iisraeli laste kätteOlovernes käskis oma sulastel, kes seisid tema telgis, Ahior kinni võtta ja Betuuliasse viia ning Iisraeli laste kätte anda.
Ja tema sulased võtsid ta kinni ning viisid leerist välja lagendikule. Ja lagendikult läksid nad mäestikku ning tulid nende allikate juurde, mis olid Betuulia all.
Aga kui linna mehed mäeharjalt neid nägid, siis haarasid nad oma sõjariistad ja tulid mäeharjal olevast linnast välja. Ja kõik mehed, kivilingutajad, võtsid oma valdusesse nende ülestuleku tee ning heitsid nende peale kive.
Otsides mäe all varju, sidusid nad Ahiori kinni ja jätsid ta jalamile heidetuna maha ning läksid tagasi oma isanda juurde.
Aga Iisraeli lapsed tulid alla oma linnast, astusid tema juurde ja päästsid valla ta köidikud, viisid ta Betuuliasse oma linna ülemate ette,
kelleks neil päevil olid Ussija, Miika poeg, Siimeoni suguharust, ja Habri, Otnieli poeg, ja Karmi, Malkieli poeg.
Ja need kutsusid kokku kõik linnavanemad. Ka kõik nende noored mehed ja naised jooksid kokku rahvakogu juurde. Ja nad panid Ahiori seisma rahva keskele ning Ussija küsis temalt, mis oli sündinud.
Tema vastas ja andis neile teada, mis oli öeldud Olovernese sõjanõukogus, ja kõik need sõnad, mis ta ise oli rääkinud assüürlaste peameeste keskel, ja kuidas Olovernes oli hoobelnud Iisraeli soo vastu.
Siis rahvas heitis maha, palvetas Jumala poole ja hüüdis:
„Issand, taeva Jumal, vaata nende ülbust ja halasta meie õnnetu rahva peale ning näe meie palet, kes me oleme täna sinule pühitsetud!”
Nad trööstisid Ahiori ning kiitsid teda väga.
Siis Ussija võttis ta rahvakogust ära oma kotta ning valmistas vanemaile pidusöömingu. Ja nad hüüdsid kogu öö Iisraeli Jumalat appi.