16Juuditi tänulaulJa Juudit alustas seda tunnistust terve Iisraeli keskel, ülistust, mida kogu rahvas hõisates kaasa laulis.
Ja Juudit ütles:
„Hakake mängima minu Jumalale trummidega,
laulge Issandale simblitega!
Lisage kiituslaul temale,
ülistage ja hüüdke appi tema nime!
Sest Issand on Jumal, kes lõpetab sõjad.
Tema päästis minu jälitajate käest
oma väeleeri rahva keskel.
Assur tuli põhja mägedelt,
tuli oma tohutu suure sõjaväega.
Nende hulk ummistas mäestikuojasid
ja nende hobused katsid künkaid.
Ta käskis põletada minu maa,
minu noored mehed tappa mõõgaga
ja imikud paisata vastu maad,
minu väetid võtta saagiks
ja neitsid röövida.
Aga Issand, kõigeväeline,
hävitas nad naise käe läbi.
Sest nende kangelane ei langenud noorte meeste käe läbi,
ei tapnud teda titaanide pojad
ega tunginud temale kallale pikakasvulised hiiud,
vaid Juudit, Merari tütar,
alistas tema oma näo iluga.
Sest ta võttis seljast leseriided
Iisraeli rõhutute ülendamiseks,
võidis oma palet salviga,
sidus oma juuksed paelaga
ja pani selga linase rüü,
et teda hurmata.
Tema kingad köitsid mehe silmad
ja ta ilu võttis vangi tema hinge.
Mõõk läbistas mehe kaela.
Pärslased jahmusid tema julguse pärast
ja meedlasi kohutas tema kartmatus.
Kui siis hüüdsid mu rõhutud, nemad kartsid,
mu väetid, nemad tundsid hirmu;
tõstsid nad oma häält, siis nad põgenesid.
Noorte emade pojad torkasid nad läbi,
haavasid neid kui põgenenud orje!
Neid hukkas minu Issanda lahingurivi.
Ma laulan oma Jumalale uut laulu.
Issand, sina oled suur ja auline,
imetlusväärne väelt, võitmatu!
Kogu sinu looming teenigu sind!
Sest sina ütlesid, ja see sündis,
sina läkitasid oma Vaimu, ja see ehitas,
ja ei ole ühtki, kes suudaks vastu panna sinu häälele.
Sest mäed liiguvad alustelt koos vetega,
kaljud sulavad sinu palge ees otsekui vaha,
aga neile, kes sind kardavad,
oled sa väga armuline.
Sest väike on iga healõhnaline ohver,
ja üpris vähene on kogu rasv sulle põletusohvriks,
aga kes Issandat kardab,
see on alati suur.
Häda paganaile,
kes tõusevad minu rahva vastu!
Issand, kõigeväeline,
karistab neid kohtupäeval:
ta saadab tuld ja usse nende lihasse -
seda tundes nad uluvad igavesti.”
Kui nad Jeruusalemma tulid, siis nad kummardasid Jumalat. Kui rahvas oli ennast puhastanud, siis nad tõid oma põletusohvreid ja vabatahtlikke ohvreid ning ande.
Ja Juudit ohverdas kõik Olovernese riistad, mis rahvas oli temale andnud. Ka kattevõrgu, mille ta ise oli võtnud tema magamiskambrist, andis ta Jumalale pühitsusanniks.
Ja rahvas pidas kolm kuud rõõmupidu Jeruusalemmas pühamu ees. Ka Juudit oli nende juures.
Juuditi hilisem käekäik ja surmAga pärast neid päevi pöördus igaüks tagasi oma pärisosa alale, ja Juudit läks Betuuliasse ning jäi oma varanduse juurde. Oma eluajal oli ta austatud kogu maal.
Paljud tahtsid teda naiseks, aga ükski mees ei pääsenud temale lähedale kõigil tema elupäevil, alates päevast, mil tema mees Manasse suri ja võeti ära oma rahva juurde.
Ja tema kuulsus kasvas väga suureks. Oma mehe kojas sai ta sada viis aastat vanaks. Ja oma teenija laskis ta vabaks. Ta suri Betuulias ja maeti oma mehe Manasse hauakoopasse.
Ja Iisraeli sugu leinas teda seitse päeva. Aga enne surma jaotas ta oma varanduse kõigile oma mehe Manasse sugulastele ja oma suguvõsa sugulastele.
Ja ei olnud ühtki, kes oleks Iisraeli lapsi hirmutanud Juuditi päevil ja veel kaua aega pärast tema surma.
Ja Juudit ütles:
„Hakake mängima minu Jumalale trummidega,
laulge Issandale simblitega!
Lisage kiituslaul temale,
ülistage ja hüüdke appi tema nime!
Sest Issand on Jumal, kes lõpetab sõjad.
Tema päästis minu jälitajate käest
oma väeleeri rahva keskel.
Assur tuli põhja mägedelt,
tuli oma tohutu suure sõjaväega.
Nende hulk ummistas mäestikuojasid
ja nende hobused katsid künkaid.
Ta käskis põletada minu maa,
minu noored mehed tappa mõõgaga
ja imikud paisata vastu maad,
minu väetid võtta saagiks
ja neitsid röövida.
Aga Issand, kõigeväeline,
hävitas nad naise käe läbi.
Sest nende kangelane ei langenud noorte meeste käe läbi,
ei tapnud teda titaanide pojad
ega tunginud temale kallale pikakasvulised hiiud,
vaid Juudit, Merari tütar,
alistas tema oma näo iluga.
Sest ta võttis seljast leseriided
Iisraeli rõhutute ülendamiseks,
võidis oma palet salviga,
sidus oma juuksed paelaga
ja pani selga linase rüü,
et teda hurmata.
Tema kingad köitsid mehe silmad
ja ta ilu võttis vangi tema hinge.
Mõõk läbistas mehe kaela.
Pärslased jahmusid tema julguse pärast
ja meedlasi kohutas tema kartmatus.
Kui siis hüüdsid mu rõhutud, nemad kartsid,
mu väetid, nemad tundsid hirmu;
tõstsid nad oma häält, siis nad põgenesid.
Noorte emade pojad torkasid nad läbi,
haavasid neid kui põgenenud orje!
Neid hukkas minu Issanda lahingurivi.
Ma laulan oma Jumalale uut laulu.
Issand, sina oled suur ja auline,
imetlusväärne väelt, võitmatu!
Kogu sinu looming teenigu sind!
Sest sina ütlesid, ja see sündis,
sina läkitasid oma Vaimu, ja see ehitas,
ja ei ole ühtki, kes suudaks vastu panna sinu häälele.
Sest mäed liiguvad alustelt koos vetega,
kaljud sulavad sinu palge ees otsekui vaha,
aga neile, kes sind kardavad,
oled sa väga armuline.
Sest väike on iga healõhnaline ohver,
ja üpris vähene on kogu rasv sulle põletusohvriks,
aga kes Issandat kardab,
see on alati suur.
Häda paganaile,
kes tõusevad minu rahva vastu!
Issand, kõigeväeline,
karistab neid kohtupäeval:
ta saadab tuld ja usse nende lihasse -
seda tundes nad uluvad igavesti.”
Kui nad Jeruusalemma tulid, siis nad kummardasid Jumalat. Kui rahvas oli ennast puhastanud, siis nad tõid oma põletusohvreid ja vabatahtlikke ohvreid ning ande.
Ja Juudit ohverdas kõik Olovernese riistad, mis rahvas oli temale andnud. Ka kattevõrgu, mille ta ise oli võtnud tema magamiskambrist, andis ta Jumalale pühitsusanniks.
Ja rahvas pidas kolm kuud rõõmupidu Jeruusalemmas pühamu ees. Ka Juudit oli nende juures.
Juuditi hilisem käekäik ja surmAga pärast neid päevi pöördus igaüks tagasi oma pärisosa alale, ja Juudit läks Betuuliasse ning jäi oma varanduse juurde. Oma eluajal oli ta austatud kogu maal.
Paljud tahtsid teda naiseks, aga ükski mees ei pääsenud temale lähedale kõigil tema elupäevil, alates päevast, mil tema mees Manasse suri ja võeti ära oma rahva juurde.
Ja tema kuulsus kasvas väga suureks. Oma mehe kojas sai ta sada viis aastat vanaks. Ja oma teenija laskis ta vabaks. Ta suri Betuulias ja maeti oma mehe Manasse hauakoopasse.
Ja Iisraeli sugu leinas teda seitse päeva. Aga enne surma jaotas ta oma varanduse kõigile oma mehe Manasse sugulastele ja oma suguvõsa sugulastele.
Ja ei olnud ühtki, kes oleks Iisraeli lapsi hirmutanud Juuditi päevil ja veel kaua aega pärast tema surma.